Proovisõit: Renault Clio

Uus Renault Clio Foto: whatcar.ee

Hoolimata asjaolust, et Renault Clio III põlvkond võitis 2006.a. Euroopa Aasta Auto tiitli, oli tegelikult aeg põhjalikuks mudeliuuenduseks ammugi küps, kirjutab Whatcar?-i ajakirjanik Argo Verk.

Vahepealsete aastate uudismudelid mitmetelt konkurentidelt kippusid nii disainilt kui ka tehnilisest küljest Clio’le «kohta kätte näitama».

Septembrikuises Pariisis esitleski Renault IV põlvkonna autot, seda nii luukpära kui universaalina, kirsiks tordil ka 2013.a. esimeses pooles autosalongidesse jõudev sportlik Clio R.S.

Alati viis ust

Nagu mainitud,  jõuab Clio IV tänavatele vaid 5-ukselises versioonis ning erinevalt paljudest konkurentidest ei kavatse Renault seda kunagi 3-ukselisena tootma hakatagi.  Oma teguviisi põhjendamiseks toob autotootja näite testist, kus inimestele tänavalt näidati uut mudelit, pärides hiljem, mitme uksega auto oli. Väidetavalt arvanud enamik vastanutest, et Clio’l polnudki tagumisi uksi.

Seega leidis Renault, et visuaalse efekti saavutamiseks piisab disainilahendustest. Kusjuures see kehtib ka järgmise aasta algul lisanduva Clio R.S. kohta, mis peaks saama 200 Hj jõuallika ning hakkama konkurentsi pakkuma eelkõige Peugeot 208 GTI-le. Kupee asemel räägitakse aga hoopis universaalkerega R.S.-st. 

Noobel välimus

Punane Clio näeb välja dünaamiline ning kallihinnaline. Kahtlemata aitavad üldmulje loomisele kaasa erivärv nimega Red Flame, 17-tollised valuveljed ja mustal läiktaustal suurt Renault logo kandev uue kujundusega ninaosa, kuid ka ilma nendeta on Clio IV küljejoon sportlikult jõuline.

Tagauste lingid peideti hondaciviclikult süvistatuna tagaukse ülaossa, külgklaasi varju. Et «pettus» kohe välja ei paistaks, lisati imeväike aknake ka C-piilarisse, mis väljastpool autot aknajoone kenasti ära vormistab. Seestpoolt sai tulemus küll veidike kummaline ja pisike avaus mõjub pigem naljakana. Samas, paljud meist sõidu ajal ikka üle õla kiikavad? 

Musta värvi läikpinnad ruulivad

Sõitjateruum sobib välimusega kenasti kokku. Läikivmustad pinnad võivad ju meeldida või mitte, aga mingi touch’i need sisemusele siiski lisavad. Küll aga jäävad sõrmejäljed neil pindadel kergesti nähtavaks, mistõttu pirukaste näppudega armatuurlauda katsuda ei tasuks.

Rool on meeldivalt jäme, kuigi mitte sportlikult väike. Mugava isteasendi leidmine raskusi ei valmista ja näidikud eesotsas suure numbrilise spidomeetriga on hõlpsasti jälgitavad.

Ühtlasi leiab Clio salongist mitmeid vasturääkivusi. Ühelt poolt absoluutne tehnoloogiline tipptase multimeedialahenduste näol, vastandina kiviajast pärinevad vändaga tagumised aknatõstukid. Sama kehtib soovi kohta  kombineerida ilu funktsionaalsusega (erinevad isikupärased disainipaketid) versus ergonoomilised apsakad näiteks juhiistme käetoe kuju osas, millele küünarnukki toetades nii rool kui ka käigukang ulatumatusse kaugusse jäävad. Või asjaolu, et tempomaadi lüliti asub sõiduki põrandal käsipiduri kõrval.

See öeldud, tuleb Renault’i siiski kiita ostjatele jäetud valikuvabaduse eest. «Tuunimis»valikus on 5 välisdisaini, 3 katusegraafika ja 4 sõitjateruumi meeleolu paketti. Lisaks erinevad veljevariandid ja 8 kattevärvi. Seega auto komplekteerimisel tasub kasutada müügimeeste abi, sest omapäi kogu sellest virr-varrist aru saada ei ole lihtne. 

Kolmes põhiversioonis

Varustustasemeid jagub Clio’le esialgu kolm. Authentique on saadaval vaid 75 Hj mootoritega ning ei sisalda ülearu palju. Lisaks suisa kohustulikele esimestele elektriakendele vääriksid äramärkimist ehk püsikiirushoidja, sõidukompuuter ning uksekaart, mida Renault kasutab võtme asemel uste avamiseks/sulgemiseks ja sõiduki käivitamiseks. Konditsioneerist ega raadiost siin tasemel veel unistada ei tasu. Ühtlasi puudub Authentique’l võimalus oma autot erinevate disainipakettidega ehtida.

Küll aga avaneb selleks võimalus järgmisel, Expression tasemel. Ühtlasi lisandub autosse suurepärane Media Nav nimeline seade, lubades teil 7-tollise puutekraani abil nautida raadiot, USB või Bluetooth ühendust ning navigatsioonisüsteemi. Konditsioneeri jaoks tuleb aga endiselt lisaraha leida. Välimuses muutuvad küljepeeglite katted ning uksekäepidemed kerega ühte tooni.

Täiuslikeim, Dynamique varustuspakett, lisab eelpoolnimetatule muuhulgas lõpuks kauaigatsetud manuaalse kliimaseadme, valgus- ja vihmasensori, eesmised udutuled ja läikivmustad salongidetailid.

Muuseas, Clio salongis CD-plaatidele enam kohta ei leidu. See tähendab, et loomulikult võite need endaga autosse kaasa võtta, kuid muusikat mängib ilma CD-sisestuspiluta raadio vaid välistelt seadmetelt. Elagu nutifonid! 

Diiselmootor sobivaim

Sõidab uus Clio üsna hästi. Suunda hoiab kenasti, seda isegi kiirteel 150-160 km/h liikudes. Rool on siiski keskosas veidi ebamäärane ja kiireks sõiduks jääb hetkel ka mootorirammust puudu. 

Nimelt stardib 4. põlvkonna mudel vaid kolme jõuallikaga – 1,2liitrine vabalthingav ottomootor arendab 75 Hj ega hiilga ühegi tehnilise näitajaga, talle sekundeerib 15 Hj võimsam 0,9liitrine kolmesilindriline turbomootor ja valiku tippu tõuseb praegu pooleteistliitrine diisel, mida pakutakse kahes erinevas seades, bensukatega samade võimsusnäitajatega.

Proovisõiduks oli valmis seatud jaksukamad versioonid, kummastki kütuseliigist üks. Kolmesilindriline toob kuuldavale sellisele mootoritüübile omast sirinat ja jätab juhi maanteekiirusel ikkagi lisavõimsust taga igatsema. Kuuldavasti lisab Renault järgmisel aastal Clio kapoti alla ka 120 Hj arendava ottomootori, mis tõenäoliselt viib ka kiirendusnäitaja paari sekundi võrra paremaks – nii 10 kanti ehk.

Sinnani võib parimat minekut nautida diisli roolis, sest ehkki seegi pole kiirusekummardajatele eriline maiuspala, jagub rammu siiski ka mäkketõusuks ning möödumisekski. Tehas lubab keskmiseks kütusekuluks sealjuures vaid 3,4 l / 100 km, testsõit mägedes ja kiirteel andis tulemuseks umbes 6 l. Mine tea, Eesti teedel ettevaatlikult gaasiga ringi käies võib kolmega algav number tõepoolest isegi saavutatav olla. 

Nõrgavõitu pidurid

Entusiastlikumat kurvisõitu harrastades käitub Clio nagu esiveoline auto muistegi – üle pingutades tekib alajuhitavus ja esirattad hakkavad libisema. Kõik see toimub siiski ilma suurema draamata ja küllaltki etteaimatavalt. 

Nii ei löö väike Renault ülekantud tähenduses kohe murdja kombel hambaid juhi kätte vaid uriseb ähvardavalt, andes roolijale enne kallalekargamist võimaluse aru pähe võtta ja oma innukust taltsutada. 

Et auto mass on eelkäijaga võrreldes pea 100 kg võrra vähenenud, samas rööbe kasvanud ja raskuskese madalamale toodud, on muidu tegemist igati naksaka ja mõnusa väikeautoga. Selles valguses võib R.S. päris kiire masin tulla…

Muuseas, massi kahandamise nimel on 10 l võrra vähendatud ka kütusepaagi mahutavust. Sealjuures väidab Renault, et tänu säästlikumatele mootoritele maksimaalne sõiduulatus vähenenud pole.

Järeleaitamistunde vajaks Clio IV aga pidurite juures. Need on pehmed ning suutlikkuselt keskpärased. Küllaltki tõenäoliselt võib probleemi põhjust otsida tagaratastele rakenduvatest trummelpiduritest. Minu üllatuseks ei paigaldata ketaspidureid hetkel mitte ühelegi mootoriversioonile. Ilmselt muutub säärane teguviis võimsamate mootorite lisandumisega, kuid kuidagi arhailine tundub selline lähenemine Renault’ poolt ikkagi. 

Hinnad ja kokkuvõte

Clio IV hinnad stardivad 9 990 euro juurest ning kalleim hetkel pakutav sõiduk on 1,5 dCi Dynamique, mille realt leiame maksumuse 14 990 EUR. Selle varustust võib pidada küllaltki ammendavaks, kuid täiendavalt peaks arvestama väljaminekutega näiteks metallikvärvile ja  alarmile. Seega päris odavat autot otsides peaksite ilmselt järele andma oma soovides varustuse osas.

Üldises plaanis mulle uus Clio siiski meeldib. Võrreldes eelkäijaga on tegemist palju nägusama autoga, mille pisivead ei suuda kuidagi rikkuda positiivset üldmuljet. Pariisi Montmartre’ välikohvikus croissant’i ja cafe crème’i nautides ei pööra ju samuti keegi tähelepanu pea miinustesse langenud temperatuurile. C’est la vie!

Meeldib:  Disain, multimeedia lahendused, baashind

Ei meeldi: Pidurid, mõned ergonoomilised apsud, jõulise mootori puudumine

Rohkem pilte proovisõidult näeb siit.