Peugeot’ mudelitähiste klassifikatsiooni järgi näitas esimene number siiani auto suurust ja viimane põlvkonda. Nii järgnes ajaliselt 306-le 307, seejärel 308. Loogiliselt võttes peaks nüüd järgnema 309, kuid uue odava sedaani tarvis võeti kasutusele hoopis märgis 301, selgitab Whatcar?-i ajakirjanik Argo Verk.
Tuleb välja, et edaspidi hakkavadki kõik Peugeot’ mudelitähised lõppema numbritega 1 või 8, kusjuures 1-ga tähistatakse soodsama hinnaga säästuversioone ning 8-ga veidi nõudlikumale kliendile suunatud tooteid. Topeltnull jääb tähistama kõrgemaid sõidukeid.
Vihjeid maksumusele jagub
Võiks ju arvata, et uudismudel on 508 «väiksem vend». Paraku teeks selline võrdlus eelmisel aastal Eesti Aasta Auto tiitli saanud Peugeot’ lipulaevale selgelt liiga. Paralleele võib tõmmata vaid disainiga, kvaliteedilt ja komplektatsioonilt mängivad nimetatud sõidukid absoluutselt erinevates liigades.
Juba esimesel kokkupuutel pakiruumiga jäi silma igasuguse polsterduse puudumine luugil, plastikust katte leiab vaid sulgemiseks kasutatavast õnarusest. Paraku irdus seegi detail kohe esimesel kasutamisel küljest. Õnneks ükski kinnituskõrv katki ei läinud ja nii sain selle oma pesasse tagasi pressida.
Kabiinis pakub kõrgeim – Allure – tase musti läikpindu ning viimistlus silma ei riiva. Siiski võib aimata, et baasmudeliga asjad nii roosilised pole. Uste ning armatuurlaua katted on kivikõvad, istmed lihtsakoelised ning näidikuteplokk minimalistlik. Viimane mõjub oma lihtsuses tegelikult isegi positiivselt, sest tähelepanu keskendub vaid spido- ning tahhomeetrile.
Ruumiime
See-eest pakub 301 täiesti arulagedalt palju ruumi nii peadele kui jalgadele. Ausõna, mitmeski klassi võrra suuremas autos ei ole tagaistujail ligilähedaseltki sama lahedat äraolemist. Lisades juurde 640-liitrise pakiruumi, saamegi mahutavuse etaloni – Škoda Superbi – pisut vähendatud variandi.
Tõrvatilgana meepotis tundub tagapink pikemal kasutamisel tänu lühikesele istmepadjale pisut ebamugavana. Ka võiks etteheiteid teha vaid üles-alla reguleeruvale roolile, sest ennast juhitoolil mugavalt sisseseadnuna ei kipu käed selleni ulatuma. Istet lähemale tõmmates aga muutub olemine kitsaks.
Ökonoomne diisel
Testiauto 1,6liitrine HDi-diisel on 301 kapoti alla väärt leid. 92 hj ning 230 Nm toel jagub jõudu kogu pööretevahemikus ning kütusekulu püsib madalal. Tootja andmetel tarbib mootor keskmiselt 4,1 l/100 km ja nii uskumatu kui see ka pole, kinnitas proovisõit enam-vähem selle näitaja paikapidavust. Isegi nelja reisijaga, lumistes oludes ja selgete miinuskraadide juures on maanteel 3-ga algav kütusekulu pigem reegel kui erand.
Oma rolli mängivad säästlikkuse juures kindlasti käigukasti ülekandearvud, sest ka kiireima - viienda - käiguga ei ületa maanteekiirusel tahhomeetriosuti 2000 pöörde piiri. Ühtlasi tähendab see, et möödasõiduks tuleb kindlasti sisse lülitada neljas käik ja linnas võib teinekord isegi kolmas liiga kiirena tunduda.
Ülejäänud 2 pakutavat jõuallikat rüüpavad bensiini. Baasmudelilt leiab 1,2liitrise 3-silindrilise (72 hj) ning veel on valikus juba 4008-lt tuttav 1,6liitrine, mis arendab 115 hj. Viimast saab ka 4-käigulise automaadiga varustatult. Mõlemad ottomootorid võivad töötada bensiiniga, mille oktaanarvuks 87 ja eks näita seegi, millistes piirkondades näeb Peugeot potentsiaali seda autot müüa.
Rahulik ja etteaimatav
Liikluses teeb 301 kõike tänapäevasele sõidukile piisaval tasemel, läbib lumevaalusid üsnagi kindlalt, kuid erilist emotsiooni ei paku. Suure auto tunnet ei teki, aga üldmulje on siiski rahulik ning etteaimatav. Elektroonilised juhiassistendid sekkuvad esimesel vajadusel ja nii möödubki libedal kohaltvõtt ja kiirendamine kollaste märgutulede vilkumise saatel.
Mootorimüra kostub kabiini vähemalt diiselmootori puhul omajagu, kuid tänu madalatele pööretele maanteesõidul see pikemal reisil kedagi häirida ei tohiks. Muus osas pean 301 pigem vaikseks ega taha rehvi- ega tuulemüra osas norida.
Nigel baasvarustus
Varustustasemeid leiab kolm –Access, Active ning Allure. Esimene on mannetuvõitu ja minu arust tasuks kindlasti maksta lisaks Active-paketi jaoks vajalikud 1000 eurot. Selle eest saate muuhulgas kliimaseadme, CD-raadio, soojendusega küljepeeglid ja mis mõnel juhul eriti oluline – allaklapitavad tagaistmete seljatoed. See võimaldab 301 edukalt ka näiteks suuskade transpordiks kasutada. Allure lisab tagumised elektriaknad, valuveljed ja veel nipet-näpet. Istmesoojendus, muuseas, tuleb igale tasemele täiendavalt juurde osta.
Hinnatase algab eriti atraktiivse 11 500 euro juurest ning ulatub automaatkastiga 1,6 Vti Allure puhul 15 500 euroni. Võrreldes konkurentidega tundub diiselmootori baasmaksumus 13 500 eurot hea pakkumisena, kuigi ka sel puhul jätab varustus soovida ning mugavusse investeerimine mõtteka otsusena.
Kokkuvõtteks
Võrreldes mõne sarnase kerekujuga rahvuskaaslasega on Peugeot 301 täitsa nägus auto. Kui tihtipeale mõjuvad väikesed sedaanid koomiliselt, siis 301 ei valmista absoluutselt mingit piinlikkust.
Vahest on see olnud Dacia margi edu, mis teisedki autotootjad sarnaseid hinnalt odavapoolseid, kuid ääretult mahukaid autosid arendama on sundinud? Palju räägitakse sedaanilembestest turgudest Venemaal ja mujal Ida-Euroopas. Tõenäoliselt sihibki 301 eelkõige sinnakanti, julgust nii arvata sisendab ka pressiteade, mis kiidab ottomootorite võimet madala oktaanarvuga kütusega toime tulla.
Igatahes, tundub et pereautode osas läheb hinnavahemikus 10-15 tuhat eurot konkurents järjest tihedamaks. Leiame ju samast grupist lisaks 301-le ka näiteks tuliuue Škoda Rapidi ning miks mitte ka sooduspakkumiste toel siia sobituva Chevrolet Cruze. Tarbija võidab valiku avardumisest igal juhul.
Meeldib: diiselmootori kütusekulu, ruumikus, hind.
Ei meeldi: kehv baasvarustus, nõrgavõitu kütteseade, ebamugav tagaiste.
Rohkem pilte 301 testimisest näeb siit.