Proovisõit: Renault Megane RS

Marina Lohk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Autonet.ee

Et Megane RS pole nannipunnide suvitajaauto, sai selgeks juba esimese paari ristmikuga. Kui mootor järjest haledalt välja sureb, siis vihje on ilmne – suvised pastlad tuleb kiiremas korras korralike tossude vastu vahetada ning alles siis sõitu jätkata, kirjutab Autonet.ee.

Teisalt, Megane RSi tasub tõsiselt suhtuda, sest see on auto, mis saab tõepoolest aru, et juht on jumal ning kõik, mida ta tahtma peaks, kuulub tingimusteta täitmisele. Kuna tegu pole tavalise pere- või muidu säästuautoga, siis tahta võib sellelt üsna palju.

Seega, kui juht otsustab kummivilinal foori tagant startida, siis see on võimalik. Kui juht otsustab teha äkkpidurduse, käitub masin alandliku teenrina.

Kolmeukseliste Megane´ide puhul võib välisdisainist ilmselt üsna pikalt rääkida.
See võib kas meeldida või mitte, kuid ükskõikseks see kindlasti ei jäta. Madal lauge siluett mõjub dünaamilisena, suured uksed tagavad aga hea ligipääsu esiistmetele - tagaistmed on sellistel autodel nii ehk naa rohkem hädaabivahendiks või iluasjaks.

RS tähendab Renault mõistes Renault Sporti ehk mudeleid, mis selles divisjonis valmivad. Paraku tähendab see seda, et tehnilisele poolele lisaks ei pöörata samaväärset tähelepanu välimusele, sest see on hoopis teiste inimeste rida.

Kui aga kapoti all peitub 250 hobujõudu, võiks see veelgi jõulisemalt välja paista. Tõsi, ka lihtsalt silmaga vaadates suudab RSi tavalisest Coupest hetkega eristada - ninaosa sai oluliselt agressiivsem, tagatulede ümarad vormid ning difuusorisse integreeritud kolmnurkne summutiotsik mõjuvad samuti omamoodi võluvalt.

Erinevusi võrreldes Coupega on veelgi mitmeid - kas või ventileerimisavad esimestes poritiibades ning eridisainiga valuveljed, mille tagant paistavad hästi välja Brembo kirjadega punased pidurisadulad. Samas seest peale kollase taustaga tahhomeetri, Recaro korvistmete, alumiiniumist pedaalide ning kollase niidiga õmmeldud rooliratta, käsipiduri ja käigukangi muud silma ei hakkagi.

Üks disainielement vajab veel siiski mainimist – proovisõiduauto kollane kerevärv. Tundub ehk liiga pretensioonikas? Võimalik, kuid endale sellist erilist autot lubades võikski see pisut erilisem välja näha. Pealegi sobib kollane pea ideaalselt erksa loomuga ning - mis seal salata -, laseb ka kerejoontel paremini välja paista.

Megane RSi fotosid vaadetas hakkab kohe silma, et auto rattaid on üritatud võimalikult nurkadesse viia. Antud juhul ongi 4 299-millimeetrisest pikkusest saadud 2 636-millimeetrine teljevahe täitsa normaale tulemus, mis tagab stabiilsuse ja hea juhitavuse isegi konarlikul asfaldil suurematelgi kiirustel.

Mõningast isepäisust võis täheldada kruusal sõites, kus just kiiremates kurvides tahtis auto oma sõidutrajektoori ise valida ehk siis otse sõita. Siin ilmselt peab kogemus aitama leida selle piiri, millest üle astuda pole mõistlik.

Nagu võimsamate mootoritega autode puhul ikka, harjub ka Megane RSi 250 hobusega üsna kiiresti. Alles hiljem oma igapäevaautosse ümber istudes hakkab tegelikkus kohale jõudma. Mõru muige tõi huultele hiljem nähtud vahejuhtum, kus foori tagant üritasid võidu kiirendada üks roostes Ford Sierra ja pisike Citroën C2.

Said küll üsna võrdselt minema, kuid Megane RSi vastu poleks neil kummalgi midagi pakkuda olnud. 90 km/h on võimalik saavutada juba teise käiguga, seega vaid üksikutele jääb šanss kiiremini paigalt pühkida. Nullist sajani kiirendab kõnealune auto ametlikel andmetel 6,1 sekundiga.

Euro 5 heitmenormidele vastav jõuallikas vajab saja kilomeetri läbimiseks linnas 11,5; maanteel 6,7 ning kombineeritud tsüklis 8,4 liitrit bensiini. Süsinikdioksiidi eraldub 195 grammi kilomeetri kohta.

Kuigi Renault Megane RS on üks parasjagu egoistlikule tüübile kohane sõiduk - sest kes ikka tahaks tuimalt kõrval loksuda, kui juht oma autot sihtotstarbeliselt kasutab -, siis tegelikult mahub hea tahtmise juures sinna neli inimest vabalt sisse, hädaga ehk isegi viis.

Tagumise istmerea jalgaderuum jätab tugevasti soovida, kuid keskmiste ja lühemate inimeste korral saab juba täiesti vabalt hakkama. Pagasiruum oma 377 liitriga on kesmiselt mahukas.

Kui veel sõidu emotsionaalsest poolest rääkida, ei saa mainimata jätta kaheliitrise turbomootori vaikset vilinat ja urinat. Eriti meeldiv tunne on kiirendamisel, kui nurrumine lõrisemiseks kasvab ning tõepoolest kõrva hellitab. Ühtlase kiirusega linnas sõites jääb auto vaikseks, maanteel hakkab rehvi- ja tuulemüra rohkem kõrva.

Küll aga võikski selline auto tavapärasest lärmakam olema, sest see on osa pakutavast feelingust. Vedrustus on tavapärase auto omast jäigem, kuid võiks ehk isegi veelgi jäigem olla – asfaldil kindlam, kes aga kruusal ikka sellisega eriti sõita tahaks.

Üldiselt jättis Renault Megane RS väga positiivse mulje. Hästi juhitav, dünaamiline ja mõnus sõita -  selle all pean silmas head rooli- ja tagumikutunnetust. Põhimõtteliselt on juhile kõikides olukordades selge, kuhu auto minema hakkab.

Kuid nagu ikka on kõikide positiivsete külgede kõrval ka negatiivseid. Kui Renault Megane Coupe tippversiooni on võimalik soetada ligi 300 000 krooniga, siis Megane RSi hinnaks on Abc Motorsis juba 419 000 krooni.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles