Hyundai IX35: taltsas tööloom

Foto: Hyundai

 Kui autod oleks inimesed, oleks Hyundai uus linnamaastur IX35 viimaste seas, kellega te reede õhtul pubirallile tahaks minna. Isegi poolkurdi ja -pimeda vanatädi Selma seltsis «Prillitoosi» vaatamine oleks huvitavam.

Mõned inimesed räägivad, et kõik autod on ühesugused: neli ratast ja rool, bla-bla, ning et kui need ühest kohast teise jõuavad, olevatki kõik juba väga hästi. Ainsad kriteeriumid, mille järgi sellised inimesed autosid hindavad, on hind ja kütusekulu, mis muidugi selgitab, miks nad ise tavaliselt Opeli või Toyotaga sõidavad. Enamasti halliga.

Tegelikult on iga auto erinev, just nagu nende omanikudki. On väga väike tõenäosus, et kohtate kunagi kahte täiesti erineva iseloomuga inimest, kes sõidavad ühesuguse autoga.

Näiteks keskmine Subaru Impreza WRX STi omanik on enamasti nooremapoolne mees, kellele meeldib kiirerütmiline muusika ja kes teab, kuidas teha klaasist õllest ja pitsitäiest ürdiliköörist kokteil «Allveelaev».

Kiirete Imprezade omanikud annavad Õhtulehe suvetüdruku valimisel kindlasti oma hääle, aga kohalike omavalitsuste valimised neid suuremat ei eruta. Reede õhtul võib neid trehvata pigem ööklubis Venus (hoolimata ohust, et seal võib kohtuda Bemmi-Kristjaniga) kui kunstimuuseumis, kus ometi on väljas Eesti noorema põlve naivistide tööde paremik, mida muidu näeb ainult Enn Kunila sauna eesruumis.

Jäik vedrustus
Sealsamas sauna eesruumis ongi kõiki neid töid näinud uuema Volvo universaali omanik, sest ta on Ennuga sina peal. Seetõttu ei ole ka Volvo-mees reede õhtul mitte kunstimuuseumis, vaid mõnes hubases vinoteegis, kuhu pääseb klubikaardiga ja kus igal reedel musitseerib ekstra selleks õhtuks Rio de Janeirost või New Yorgist kohale lennutatud bossa nova-virtuoos.

Volvo-mees ei tea, kuidas tehakse «Allveelaeva», aga see-eest oskab ta pelgalt maitse põhjal öelda, kas mekitav vein on valmistatud viinamarjadest, mis kasvasid sellel mäenõlval, kus 1793. aastal langes Napoleoni enda tallist pärit hobune, või kusagilt mujalt.

Inimene, kes on oma autoks valinud Hyundai IX35, ei käi reede õhtul aga ilmselt ei ööklubis ega vinoteegis, vaid vaatabki natuke seniilse vanatädi seltsis «Prillitoosi» kordussaadet. Video pealt. Ja joob kummeliteed kõrvale. Ning hammustab vapralt kaerahelbeküpsiseid, mille memmeke kogemata odratangust küpsetanud on – ikka juhtub ju.

See ei tähenda sugugi, et IX35 oleks halb auto. Tegelikult – arvestades hinda, varustust, ruumikust, vastupidavust jms – on see isegi väga hea auto, vihane konkurent linnamaasturi-eufoorias eestlaste senistele lemmikutele.

Sõiduomadustega IX35 nii uljalt praalida ei saa. Veidi ülevõimendatud rool jätab juhi igatsema mingitki tunnetust, eriti väikestel kiirustel, ja vedrustus on üllatavalt jäik, ehmatades suurematel konarustel korraliku klobinaga.

Mõnes moodsas elurajoonis, kus hirmust kihutavate maniakkide ees on metallist künniseid maha naelutatud vaat et iga mõnekümne meetri takka, hakkab see põntsutamine õige pea närvidele käima. Ja autost hakkab kahju.

See-eest maanteekilomeetreid on IX35-ga väga mõnus mõõta, prooviauto võimas diiselmootor töötas üsna vaikselt ja jõudu on autol tublisti rohkem kui Eesti kiirusepiirangud kasutada lubavad. Ka kruusateedel tunneb IX35 end koduselt, kui tuima rooliga harjuda, ja kui tee raskeks läheb, hakkavad ka tagumised rattad vedama ning suisa kõnnumaale sattudes saab nelikveo ka lukustada.

Elamust ei paku
Nii et kõik on justkui väga tore: mõistliku hinnaga ruumikas auto (neli ratast ja rool ja puha), mille sõiduomadustele suuri etteheiteid teha ei saa. Ainult et… Mingit elamust IX35 küll ei paku. Muidugi, ega auto, mis ostetakse kodust-kooli-tööle-poodi-vanaema juurde-marsruudil sõitmiseks, ei peagi pakkuma unustamatut sõiduelamust a la Ferrari või Rolls-Royce. Aga kui auto tekitab sama palju emotsioone kui tühi klaaspurk, on ka nagu midagi valesti.

Muide: kõige lõbusam asi IX35 juures on tagaklaasi soojenduse nupp – kui muidu on kõik lülitid paigutatud väga loogiliselt ja mugavalt, siis see lüliti on kolitud kaugele keskkonsooli parempoolsesse serva, otsekui oleks lüliti esimese hooga panemata unustatud.

Lühikeste kätega juhil võib koguni tekkida vajadus selle vajutamine kaassõitja hooleks usaldada. Muidu on IX35 sisekujundus silmale mõnus vaadata, selline lihtne ja lakooniline, ning suurem osa materjalidestki mõnus katsuda.

Ja kindlasti väärib Hyundai tunnustust (seni veel) väga vähe levinud lahenduse eest – tagurdamiskaamera pilt kuvatakse tagavaatepeegli serva. Jääb täiesti arusaamatuks, miks kõik autofirmad seda lahendust ei kasuta, on ju peegel esimene koht, kuhu tagurdades vaadatakse...

Andmed

Hyundai IX35 2,0 CRD

Mootor
töömaht: 1995 cm³
võimsus: 135 kW (184 hj)
suurim pöördemoment:
392 Nm @ 1800–2500 p/min
 
Dünaamika
suurim kiirus: 195 km/h
0-100 km/h: 9,8 s
 
Kütusekulu
linnas: 9,1 l/ 100 km
maanteel: 6,0 l/ 100 km
keskmine: 7,1 l/ 100 km
CO2 g/km: 187
 
Mõõdud
pikkus: 4410 mm
laius: 1820 mm
kõrgus: 1660 mm
teljevahe: 2640 mm
 
Hyundai IX35 hind algab 319 900 kroonist. Proovisõiduauto hind 429 000 krooni.