Honda CR-Z: maskeeritud rullnokk

Foto: Honda

Kui seni on hübriidmootoriga autosid reklaamitud kui väga säästlikke ja keskkonnasõbralikke, siis Honda püüab mudeliga CR-Z tõestada, et hübriidauto võib ka sportlik ja lihtsalt lahe olla.

Iga veidigi sportlikuma autoga sõites järgneb järsule gaasivajutusele ökokatastroof. Samal hetkel, kui kapoti alt kostev röögatus kõrvust vere välja lööb ning juhi põsed järsust kiirendusest kukla taga kokku plaksatavad, kuivab Amazonase madalikul sada hektarit vihmametsa, Arktikas kärvab tosin jääkarupoega ja Peipsi järvest lahkub viimane rääbis.

Mis tähendab, et iga sportliku auto omanik, kellel on natukenegi oidu peas ja halastust südames, sõidab sellega nagu vanadusest nõder kirikuõpetaja. Ja imestab endamisi, et mille pagana pärast selline auto ostetud sai, kui kolmandast käigust kõrgemat sisse lükata ega spidomeetriosutit üle 50 upitada ei tihka.

Pealekauba on igasugused märsilohistajad, idusööjad ja puudekallistajad madalate kaheukseliste autode peale kole verised. Kritseldavad tolmusele tagaklaasile solvanguid, kriibivad võtmetega kallist pärlmuttervärvi ja topivad summutisse kartuleid. Küllap on neil igav teiste vaeste seltsis ühistransporti oodata ja muuks meelelahutuseks raha ei jätku. Imelik, et vabas ühiskonnas igasugustel ökonatsidel niimoodi märatseda lastakse.

Sallitallajate meelepaha vältimiseks on suurem osa Hollywoodi tähekesi ostnud endale Toyota Priuse, millega nad kord kuus kõmufotograafide rõõmuks poodi piima järele sõidavad.

Ja kui ajakirjanikud pärivad, et mis autod teil on, vastavad lugupeetud kunstimeistrid tagasihoidlikult, et «oh, mul on see hübriid, see Toyota mis-ta-nüüd-oligi». Salates seejuures maha, et tegelikult kimavad nad ringi läbipaistmatuiks toonitud klaasidega Ferrarides ja Bentleytes, mis kulutavad bensiini sama kiiresti kui põlev bensiinijaam.

Võib-olla said Honda insenerid just siit idee CR-Z loomiseks – kõik tahavad näida keskkonnasõbralikena, hoolivatena, planeedi Maa käekäigu pärast südant valutavatena, aga samas võimalikult kiiresti ühest kohast teise jõuda.

Niisiis otsisid nad kuuri alt üles ühe 1980. aastatel vinniliste nägudega poisikesi hullutanud mudeli CRX kere, tagusid plekid siit-sealt veidi moodsamaks, toppisid mootorikaane alla 1,5-liitrise bensiinimootori, lisasid sellele ühe suuremat sorti elektrilise mikromootori ja kuulutasid, et maailma esimene hübriidmootoriga sportauto on valmis.

Aga millegipärast panid nad ka armatuurlauale kolm nuppu: säästlik, normaalne ja sportlik. Nendega saab valida sõidurežiime. Säästurežiimilt sportlikule lülitudes tekib tõesti tunne, nagu oleks teise autosse sattunud – seni pikkamisi tahhomeetri ühest otsast teise veninud osuti hakkab lõbusalt hüplema, gaasipedaal muutub sama täpseks ja vahedaks instrumendiks kui skalpell ning rool raskemaks ja äkilisemaks.

Aga milleks seda normaalrežiimi veel vaja on? Kui auto eesmärk on pakkuda a) säästlikku ja b) sportlikku sõitu, piisaks ju kahestki nupust. Või tegelikult – neid nuppe poleks üldse vaja, sest kes kord CR-Z sportrežiimi proovinud, ei taha mingist ökosõidust kuuldagi; auto käitub selles seades võrratult paremini. Tõsiselt: säästurežiimis maanteel möödasõitu üritades võib õnne proovida ükskõik mitmenda käiguga ja gaasipedaali kõveraks vajutada, aga ikkagi jääte te enne vanaks, kui eessõitjast mööda pääsete.

Seda, et CR-Z on tegelikult ikkagi mõeldud vinnilise näoga noormeestele, kinnitavad veel kaks asjaolu. Esiteks: sellel autol ei ole tagaistet. Jah, mingi polsterdatud pingike seal on, aga täiesti kasutu, sest jalgade ja peaga inimesed sinna ei mahu. Aga kui see nii-öelda tagaiste kokku klappida, kasvab pakiruum muljetavaldavalt suureks, pane või lapsevanker sisse.

Teiseks: mõned viimistlusmaterjalid on Honda kohta… noh, üllatavad. Näiteks uksi kattev plast on kole krobeline ja klõbiseb nagu 20 aastat vanas Korea autos. Küllap see seletab ka, miks CR-Z maanteesõidul õige lärmakaks osutub. Aga noored mehed ei hooli ju nagunii suuremat, kui kõrgetasemeline auto siseviimistlus on või mis materjale seal kasutatakse; neile on põhiline, et kiiresti sõita saaks.

Ja seda CR-Zga kindlasti saab. Sirgel teel ei ole auto küll isegi sportrežiimis teab mis kiire, aga kurve CR-Z armastab. Juhitavus on väga täpne ja roolitunnetus vahetu, vedrustus töötab laitmatult ning osutub üllatavalt mugavaks ka auklikul teel.

Andmed

Honda CR-Z 1,GT
Mootor
töömaht: 1497 cm³
võimsus:
84 kW (114 hj) 6100 p/min
 + 10 kW (14 hj/) 1500 p/min
suurim pöördemoment:
145 Nm 4800 p/min + 78,4 Nm 1000 p/min
 
Dünaamika
suurim kiirus: 200 km/h
0–100 km/h: 10,0 s
 
Kütusekulu
linnas: 6,1 l/ 100 km
maanteel: 4,5 l/ 100 km
keskmine: 5,0 l/ 100 km
CO2 g/km: 117
 
Mõõdud
pikkus: 4080 mm
laius: 1740 mm
kõrgus: 1395 mm
teljevahe: 2425 mm
 
Honda CR-Z hind algab 345 000 kroonist. Proovisõiduauto hind 359 600 krooni.