Peagi müügile jõudev elektriauto Peugeot iOn on sõiduomadustelt küll etem kui bensiini- või diiselmootoriga konkurendid, ent selle ihalejail tuleb valmis olla mõneks ebamugavuseks.
Tanklatöötajate hirm
/nginx/o/2017/06/09/6764085t1hfb5e.jpg)
10. oktoober 2010, 11:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Bensiinijaama lükanduksed sahisesid lahti, septembrivihmast vettinud porivaip lirtsatas hubaselt jalge all ja ninna tungis sojamassist vorstikeste kõrbeving. Napilt nabani ulatuvate karvaste kraedega jopedes tüdrukud, ilmselt seebiga jalga aidatud teksad rebenemise piiril, kilkasid siidrileti ees.
Aeg-ajalt sahisesid uksed ja plikade vahelt pressis tigedalt nohisedes läbi mõni õlistes roobades mees, nägu punane ja küünealused mustad, et süli kaheliitriseid õllepudeleid täis laduda.
Keegi lõgistas kannatamatult tualettruumi linki, kohviautomaadi juures pidas valgete teravaninaliste kingadega nahkjopis mees telefonitsi valjuhäälselt lühikesi ärikõnesid, varuosade riiuli ees värisev doosinäljas narkomaan varitses soodsat hetke mutrivõtmete komplekti põuepistmiseks ning raadiojaam, kus päevauudiseid ei loeta, tümpsutas muusikat, mille rütm klappis taktipealt narkomaani värisemisega.
Leti ees sai viiesentimeetriste erepunaste küünte ja sama kõrgete kontsadega preili oma salvrättidesse mähitud kabanossi sinepketšupmajoneesiga ja järjekord oli Egoni käes.
«Tere õhtust!» hõiskas teenindaja, nagu kohanuks üle pika aja kauget, aga kallist sugulast, kellele omal ajal sai veidi raha laenatud.
«Tervist,» noogutas Egon ja punastas. «Teate, mul on see probleem, et… Kas teilt elektrit saaks?»
Teenindaja jäi tummaks. Sellist olukorda ei olnud ühelgi koolitusel läbi mängitud. «Elektrit,» kinnitas Egon. «Mul oleks elektrit vaja. Natukene,» täpsustas ta igaks juhuks.
«Et siis elektrit?»
«Jah.»
«Ma ei saa nüüd päris hästi aru…» venitas teenindaja. Seda oli tema näostki näha. «Akut soovite?» pakkus ta järsku lootusrikkalt. «Või patareisid? Meil on siin päris lai valik, näete seal, selle tagumise riiuli juures,» viipas ta riiuli poole, mille ees narkomaan ikka veel jalalt jalale tammus, nagu oleks tal tualetti kiire.
«Ei-ei,» rehmas Egon. «Mul oleks lihtsalt elektrit vaja, et autot laadida. On teil äkki mingit pikendusjuhet või midagi? Ma saaks siia ukse ette sõita… Mitte kauaks, see laadimine võtab mõne minuti. Siis ma saaks juba koju ära sõita, ma elan päris lähedal.»
Teenindaja nägu kivines. Käsi laksas leti all punast häirenuppu. Igasuguseid siin ka… Ja veel kõige kiiremal ajal. Küll turvafirma poisid klaarivad.
Tanklakettidel on viimane aeg hakata teenindusjaamadesse pikendusjuhtmeid ostma või seinakontakte juurde ehitama, sest esimesed elektriautod jõuavad Eestisse hiljemalt tuleva aasta alguses, ja siis hakkab elektrilunijaid ilmselt üha rohkem käima.
Seda hoolimata tõigast, et Peugeot, mille iOn ilmselt esimese elektriautona tuleva aasta alguses Eestis müügile jõuab, lubab auto sõiduulatuseks ühe laadimiskorraga 150 kilomeetrit, mis tähendab, et igapäevased kooli-tööle-poodi-koju-sõidud peaks ühe laadimiskorraga tehtud saama.
Laadimiskohtade nappus ja hind ongi ilmselt ainsad, mis elektriautode võidukäiku pidurdavad. Näiteks Prantsusmaal pakub Peugeot iOni viieaastase rendilepinguga ja kuumakse on 499 eurot ehk ümmarguselt 7800 krooni. Hooldus on hinna sees, aga seejuures on läbisõidupiirang 10 000 kilomeetrit aastas.
Enamasti ütlevad elektriautot proovinud tunnustavalt, et «nagu tavaline auto». Mu meelest on see täielik jama – elektriautol on nii mõnigi eelis. Esiteks on näiteks iOn väga vaikne, palju vaiksem kui mis tahes teine sama suur auto. Sõidu ajal on kuulda vaid rehvi- ja tuulemüha. Isegi ootuspärast elektrimootori surinat pole kuulda.
Teine eelis on kiirendus: sajakilomeetrise tunnikiiruseni jõudmiseks kulub küll umbes neli kuud, aga kes meist niimoodi spurdib? Foori alt liikuma hakates aga rebib iOn teistest autodest pikalt ette, sest mootori kogu võimsus on kohe käepärast. Ja eriti särtsakalt kiirendab iOn vahemikus 30–60 kilomeetrit tunnis – selleks kulub kõigest 3,5 sekundit.
Kolmas eelis: pöörderingi suurus. Tagaveoline tillukeste ratastega iOn joonistab pöörates 4,5-meetrise ringi.
Ja tagatipuks saab selle autoga suurepäraselt ka maanteel sõita. Peugeot lubab suurimaks kiiruseks 130 kilomeetrit tunnis, aga vähemalt taganttuulega allamäge sõites vilksatas spidomeetril ka number 137.
Muidu on iOn nagu väikeauto ikka – lühikese teljevahe tõttu konarustel hüplev ja kõrge kere muutub kiiremal sõidul otsekui purjeks, mis iga tuuleiili kinni püüab. Esiistmetel on ruumi ehk veidi lahedamalt kui mõnes teises sama suures autos, kuid tagaistmel on kahel täiskasvanul juba ebamugav – jalgu pole kuhugi panna.