Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Globaalses äris sees: eestlanna leidis kavala viisi rõivatööstuse hiiglasliku jäätmelao koristamiseks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Bangladeshi riidetööstuse jäägid | FOTO: Erakogu

Läänemaailma rõivaste masstootmine on teatavasti ammu kolinud Kagu-Aasiasse, aga kuna infot tellijate ning tootjate vahel piisavalt ei liigu, siis on tagajärjeks hoomamatu kogus keskkonda reostavaid riidejääke, mis tarbijani kunagi ei jõua.

Ja neid jääke tekib kasvõi kaugel Bangladeshis tõesti tohututes kogustes. Sellises mahus, et meilt tellimusi esitavad H&M-id, Reservedid ja Mustangid ei oma kindlasti ise ka täit ülevaadet, mis tegelikult igast teksapaarist või särgijupist üle jääb ja millise riideuputuse nende tehased sealmail tekitanud on.

Küll aga on end sellega hästi kurssi viinud Tartu start-up ettevõte Reverse Resources, mille eestvedaja Ann Runnel käis mõne aja eest ise Bangladeshis kohal, et oma sisemuses tekkinud ideealgele reaalset kinnitust saada.

«Mastaabid oli tõeliselt üllatavad. Selgus tõsiasi, et näiteks 100 000 ühesuguse disainiga t-särgi tootmiseks kulub ligi 2000 kilomeetrit kangast, kuid üle jääb vähemalt 200 kilomeetrit. Keskmiselt läheb raisku koguni 15 protsenti kangast,» ütles Ann Runnel Postimehele.

Lisaks selgus, et iga endast lugupidav riidevabrik toodab alati igaks juhuks iga partii puhul ligi 3-5 protsenti rohkem, kui nende käest telliti. Tagajärjeks on heal juhul laeni täis jäägihoidlad, halvemal juhul tekivad tehaste kõrvale lagede taeva alla lihtsalt tohutud kilekottidesse ja kastidesse topitud riidevirnad. Kuna kontrolli ja süsteemi pole, siis tulemus on see, et ka tänavapildis on jäätmeprobleem igal pool näha.

Sellest kõigest on tehastel aga soov vabaneda. Praktiliste probleemide kõrval on küsimus on muu hulgas maines – konkurents tootjate vahel on tohutu ja nüüd on tekstiilitöösturitele kohale jõudnud arusaam, keskkonnasõbralikud lahendused tuleb kohustuslikult läbi mõelda, kui soovitakse üldse ellu jääda.

Ning kui ka kaugel Euroopas olev suurtellija saab ühel päeval öelda, et nad teevad küll näiteks kiirmoodi, aga jääke tekitamata, siis oleks see väga suur asi.

Aga miks Ann Runnel ikkagi Bangladeshi sõitis? Algne põhjus pärineb koostööst tuntud moelooja ja disaineri Reet Ausiga, kelle kaubamärgiks on justnimelt tootmisjääkidest valminud rõivad. Seega teab Runnel vägagi hästi, millised on disainerite ootused informatsioonile, mida nad kangaste tellimise eeldusena vajavad ja kui  vähe seda infot tegelikult on.

Runnel panigi üks pluss üks kokku ja sündis iseenesestmõistetav idee pakkuda lahendus mõlemale teineteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvale osapoolele.

«Meie idee on luua veebilahendus – andmebaas. Kagu-Aasia tootjail ja neile tellimuste esitajatel on suure tõenäosusega motivatsioon seda andmebaasi omaltpoolt põhjalikult ja täpselt täita. Siinsed brändiloojad on aga lausa janunemas saadaval olevate kangaste valiku ja omaduste kohta,» selgitas Runnel. «Just see suure brändi suur turujõud on see motivatsioon tehastel seda infot jagada.

Ka uute rõivaste või nende lisadetailide tootmine käiks jätkuvalt kohapeal, kuid tellijatel tekib nüüd täpne informatsioon, millised jääke ja mis mahus neil oleks võimalik uute toodete tellimiseks kasutada.

Tema sõnul saab rääkida kaheksast eri tüüpi riidejäägist – alates väikestest tükkidest ja lõpetades suure ületootmise tagajärjel tekkinud kangarullidega. «Ülejäägid tekivad pigem inimlikest eksimustest ja vajadusest praak kõrvale tõsta ja uus katse teha. Kuna Aasias on inimtööjõud odav, siis kasutatakse tootmises oluliselt vähem tehnoloogilisi meetodeid ja praaki tekib rohkem kui arenenud riikides. Kuigi jääkide probleem on sama ka tehastes, kus tootmine on igati ära optimeeritud.»

«Kui tekivad megakogused jääke, siis on vaja tootjail kiirelt reageerida, täpselt sel põhjusel on loodud ka näiteks mitmeid tehasepoode Eestis. Üks lahendus on kangad ribadeks lõigata ja nendega istmeid ja diivaneid polsterdada või siis lausa ära põletada, palju säästlikum oleks need aga uute rõivaste tootmisse suunata,» rääkis Runnel.

«Meie lahendus on pakkuda Euroopa suurbrändidele täpset ja kiiret informatsiooni, kus, milliste omadustega ja mis koguses kangast saada on. Toome disaineritele jooksva infovoo kätte,» selgitas Runnel. Ta tõi näitena, et nii valmis näiteks viimati lausa 23 000 laulupeosärki.

Reverse Resources idee on pälvinud juba tähelepanu ka Euroopa start-up ettevõtete suurüritustel, hiljuti tuli see näiteks võitjaks Poolas regionaalsel säästva tehnoloogia võistlusel Climate-KIC Accelerator Venture Competition. Euroopa suurimal säästva tehnoloogia ideekonkursil ClimateLaunchpad jõudsid nad samuti 15 parema sekka. Võistluses osales üle 700 idee 28-st riigist, mis tegi sellest hetkel maailma suurima keskkonnateemaliste start-up’ide võistluse.

Tagasi üles