Eesti eri piirkondades on mitmel põhjusel asutud moodustama energiaühistuid, kuid analüüside käigus on ilmsiks tulnud üsnagi mitmeid kaikaid nende kodarais, aga ka kummalisi näiteid, kuidas pealtnäha ülla eesmärgi nimel raisatakse tegelikult tohutult energiat.
Energiaühistute pilootprojekti raames eri piirkondades toimuvat analüüsinud Arengufondi ekspert Villem Vohu arvutas näiteks muu seas läbi ka Ruhnu saarel reaalselt eksisteeriva elektriauto energiatarbimise ja jõudis üllatava järelduseni.
«Me toome diislikütuse saarele ja põletame selle diiselgeneraatoris elektriks – 30 protsenti sellest diislikütusest olevast energiast jõuab isegi elektrivõrku. Edasi kaotame osa sellest ära jaotusvõrgus ja järgmises astmes osa ka laadimisel. Lõpetuseks kaotame veel suure osa energiast muutes akus oleva energia kineetiliseks energiaks, et rattad pöörlema panna,» kirjeldas Villem Vohu reaalset energiakuluringi Ruhnu saarel.
«Me ei ole näinud teist nii kütusekulukat autot kui elektriauto Ruhnu saarel!» sõnas Vohu.
Vohu sõnul pole see kõik loomulikult olnud Ruhnu saare elanike valik, kuid eemalt vaadates paistab see «kurva loona». Täpselt sama küsimus võib tekkida, kuid vaadata saarel elektripliidi kasutamist näiteks gaasipliidi asemel.
Ruhnu saare elektrienergia tuleb tänase päevani vaid diiselgeneraatorist, sellega elektritootmine on aga ligi kümme korda kallim, kui seda on elektrituru hind. Ruhnu on ühtlasi ka üks kümnest energiaühistute loomise pilootprojektis osalenud algatusest.
Villem Vohu sõnul on energiaühistute peamine mõte selles, et saada ühistulisest tegevusest tulu ja tõsta efektiivsust – saavutada näiteks madalam tarbimishind, korraldada ühiselt hankeid või müüa rohkem. Tehnoloogilises mõttes on oluline seejuures mastaabiefekt – mida suurem on süsteem, seda odavam üks toodetav võimsusühik.
Energiaühistute loomise tingib ka rahvaarvu vähenemine maapiirkondades, kuhu energia toimetamine ja teiste teenuste pakkumine on muutumas seetõttu järjest ebaefektiivsemaks.
«Kui me jätame välja Harju- ja Tartumaa, siis mõnes piirkonnas jõuame peagi tagasi sellise rahavastikutiheduseni, mis oli neis peale Põhjasõda – pärast nälga, katku ja sõda,» sõnas Vohu. «Seda enam kasvab ühistulise tegevuse vajadus.»
Samas pole Eestis kõikvõimalikke ühistuid sisuliselt üldse tekkinud ja peapõhjuseks peavad sotsioloogid individualismi kasvu ja koostöötahte puudumist eestlaste seas. See tähendab ühtlasi ka seda, et kui ka mõni kogukond on Eestis tekkinud, siis uuringute kohaselt kaoks 70 protsenti neist kohe, kui selle juht kaoks.
Arengufondi energiaühistute mentorprogrammi raames on siiski kümme energiaühistut Eestis tekkinud ning advokaadibüroo Glimstedt analüüsi kohaselt soovis enamik neist tegeleda elektri- ja soojatootmise ning müügiga ning kaks ka biogaasi tootmisega.
Samas leidis büroo üsna palju õiguslikke probleemkohti, mis takistavad energiaühistute loomist ja nende tegevust.
«Energiaühistud on Eesti jaoks uus teema ja seetõttu tuleks esmalt kokku leppida, mida me energiaühistute all mõtleme. Kui täna tohivad energiat toota ja müüa osaühingud ja aktsiaseltsid, siis kogukondlike energiaühistute jaoks peaks valikuid ja tegevusvabadust olema rohkem,» ütles Glimstedti partner Moonika Kukke.
Kukke sõnul lahtub energiaühistute loomise huvi kiiresti, kui saadakse teada, kui paljude nõuete, reeglite ja halduskoormusega tuleb tulevikus rinda pistma hakata. «Seadused tuleb selle pilguga üle vaadata, et mis on kohane professionaalsele energiafirmale, ei ole võimetekohane ega sageli ka vajalik kohalikule ühistule. Väga oluline teema energiaühistute jaoks on saada võimalus mõjutada ka võrgutasusid,» ütles Kukke.
Energiaühistute loomine on majanduslikult kasulik ennekõike korterelamutel maapiirkondades ning lokaal- ja kohtküttega hoonetes. Lisaks on kasulik energiaühistute loomine maapiirkondade ühiskondlike hoonete energiavajaduse katmiseks.