Miks osa inimesi saab muusikast teistest tugevamaid külmavärinaid?

Riin Aljas
, teadustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Külmavärinaid võivad esile kutsuda erinevad kunstivormid, ent eriti teeb seda just muusika.
Külmavärinaid võivad esile kutsuda erinevad kunstivormid, ent eriti teeb seda just muusika. Foto: promo

Kuula ka laule, mis peaksid kindlasti külmavärinaid tekitama.

Mõni laul on lausa nii hea, et vallandab mööda selgroogu jääkülma juti või tekitab külmavärinaid. Rahvusvaheliselt tuntakse seda hetke kui frissoni, mis prantsuse keelest otsetõlgituna tähendab esteetilisi värinaid. Osa teadlasi kutsub seda lausa kõrvaorgasmiks, kirjutab Business Insider.

Ehkki enamasti tekivad need värinad just ilusa muusika peale, võivad neid esile kutsuda ka liigutavad kunstiteosed, härdad filmistseenid või mõni oluline füüsiline kontakt.  Kuigi suur osa frisson'ist püsib teadlastele veel müsteeriumina, on viimase viie aasta jooksul just muusika mõju emotsioonidele palju uuritud. Tulemused näitavad, et eriti kutsuvad külmavärinaid esile muusikapalad, kus esineb palju järske harmoonia- ja helivaljuse muutusi või siis liigutavaid solisti sissetulekuid. Kõiki kolme ühendab tõsiasi, et kuulajad saavad nende kaudu positiivse üllatuse osaliseks.

Vana aja jäänuk 

Miks aga just külmavärinad? Teadlased usuvad, et külmavärinad on karvasematelt esivanematelt päritud jäänuk. Nimelt said iidsete aegade inimesed sooja tänu kehakarvade vahele kogunenud «soojakihile».  Sama kiht töötab  järskude temperatuurimuutuste ajal praegugi, mil keha kihi tekitamiseks automaatselt karvad üles tõstab.

Ajapikku avastasid inimesed siiski efektiivsema viisi sooja saada ja nii hakati riideid kandma. Sellest hoolimata on füüsiline võime niiviisi sooja saada alles jäänud ja teadlased usuvadki, et sama «nippi» kasutab keha nüüd liigutavale kunstile reageerimiseks.

Siiski ei kehti see kõigi puhul, sest erinevad uuringud näitavad, et sedasorti külmavärinaid kogeb 55 – 86 protsenti inimestest. Mõistmaks erinevusi, korraldati eksperiment, kus vabatahtlikud ühendati naha reaktsioone mõõtvate aparaatidega. Seejärel mängiti neile ette järgmisi palasid:

*Esimesed 2.11 minutit Bachi «Johannese passioon BWV 245»

*Esimesed 2.18 minutit Chopini «Klaverikontsert nr.1 e-moll»

*Esimesed 53 sekundit Air Supply «Making Love out of Nothing at All»

 *Esimesed 3.21 minutit Vangelise «Mythodea: Movement 6»

*Esimesed kaks minutit Hans Zimmeri «Oogway Ascends»

Need lood valiti just seetõttu, et neis esineb momente, mis on varasemate uuringute kohaselt kuulajatele külmavärinaid tekitanud. Näiteks Bachi teoses peaksid külmavärinad tekkima 80 sekundi peal, kus seni kogunenud pinge jõuab haripunkti koori sisenemisega.

Kuigi vabatahtlikke kehareaktsioone mõõtsid masinad, paluti neil ka ise külmavärinate tunnetamise hetkel sellest nupuga märku anda. Enne eksperimenti korraldati uuringus osalejatele ka iseloomutestid.

Side muusikaga toob külmavärinad tugevamalt esile

Võrreldes masina ja inimeste endi teatatud infot, kõrvutades seda iseloomutestidega, selgus, et külmavärinad tekkisid pigem just kogemusele avatud iseloomutüübiga inimestel.

Kogemusele avatud iseloomuga inimesed on keskmiselt emotsionaalsemad ja nad hindavad mitmekesisust ja ilu väga kõrgelt. Lisaks sellele on neil väga elav kujutlusvõime ja nälg uute kogemuste järele.

Ehkki varasemates uuringutes on jõutud järeldusele, et külmavärinad ongi tekkinud väga tugeva emotsiooni tagajärjel, usub eelkirjeldatud eksperimendi läbi viinud Ida-Washingtoni ülikooli sotsiaalpsühholoogia professor dr Amani El-Alayli, et rohkem peitub põhjus kogemustele avatud inimeste võimes vaimselt ette ennustada, kuidas muusika neid mõjutab.

Nii usubki El-Alayli, et muusikaga intellektuaalselt rohkem sidet loovad inimesed kogevad külmavärinaid sagedamini ja tugevamalt kui need, kes lasevad muusikal endast lihtsalt üle minna. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles