Uut Ford Edge’i näidati Eestis mõne nädala eest ainult vilksamisi. Visiit jäi toona üürikeseks, kuid Fordi tehase soovil oli Arteril võimalus sõidutada linnamaastur Tallinnast tagasi Kölni.
Autolugu: Ford Edge. Suur vaikus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ahah. Tõite Edge’i.» Sinistes tunkedes valvurionu põrnitseb mind ümmarguste prilliklaaside tagant samasuguse elevusega, nagu vaadatakse postiljoni, kes toob hommikuse Frankfurter Allgemaine. «Parkige sinna sinise auto kõrvale, näete, jah?» Näen. Veeren Kölnis, sobivalt Henry Ford Strassel paikneva Fordi majapidamise pääslast läbi. Pargin, kuhu kästud. Korjan kokku laadima pandud telefoni ja kaamera ning küünitan pakiruumi sügavustest otsima käsipagasikohvrit. Mission completed. Ford Edge on toimetatud Tallinnast Kölni. Pardakompuuter näitab autoretke läbisõiduks 2405 km ja roolis oldud ajaks 31 tundi ja 54 minutit.
Ameerika turuavarustest Edge’i Euroopasse toimetamiseks kulus Fordil tunduvalt rohkem aega – umbes kümme aastat. Ja siia jõudis Edge alles teise põlvkonna mudeliga ning sedagi aasta jagu hiljem, kui mudel Ameerikas debüteeris. Mis on omamoodi kummaline mitmel põhjusel. Kui esimese põlvkonna Edge’i tootmist 2006. aastal alustati, juurutas Fordi toonane boss Alan Mulally poliitikat müüa sama mudelit võimalikult paljudel turgudel. Sellest hoolimata Edge eurooplasteni ei jõudnud. Pikka aega oligi Fordil Vanas Maailmas linnamaasturitest pakkuda üksnes keskmise suurusega Kuga. Seda jäi hullumeelselt kasvavas linnadžiipide segmendis ilmselgelt väheseks. Nüüd on väikese EcoSporti kõrval valikus ka suur Edge.
Ja suur on ta tõesti, siin ei ole mingit kunstilist liialdust. Pikkust on tal 4,8 ja laiust 1,92 meetrit, mistõttu võite sõitjateruumis pereliikmed silmist kaotada, kui neile hoolega peale ei passi. Panipaikugi leidub, näiteks käepärane laegas armatuurlaua keskel. Tagaistmel laiutajate käsutuses on ka 230 V pistikupesa, tugitoolimõõtu esiistmeid lahutab lahmakas käetugi ja lai keskkonsool, nii et kitsutamist siin autos küll karta pole. Edge – kui nüüd uljalt nimele viidata – on lõikavalt mugav (ingl k edge ’serv, tera, äär’).
Mugavusest rääkides… otsetee Varssavist Kölni viinuks Berliini peale mööda enam-vähem joonlauga risti läbi Poola tõmmatud magistraali tähisega E30/A2. Ei tundunud apetiitne. Eneselegi ootamatult idanes plaan hõivata Köln idasuunalt, läbides Edela-Poola ja tükikese Põhja-Tšehhi künkaid. Otsetrajektoorilt vasakule kiskuv teekond nägi Google Mapsis välja, nagu oleks selle maha märkinud käärinud õunte kallal käinud mäger.
Vähem kui aasta eest kirjeldas üks Poola kolleeg mulle teedeehitusbuumi oma kodumaal. Ta rääkis hasartselt ülikvaliteetsetest kiirteedest, meeletust (euro)rahast ja sellest, kuidas kõik said rikkaks. Isegi ehitajad! On sellega kuidas on, aga tänu tõhusale teedeehituspoliitikale on Poolas nüüd head kiirteed. Turisti pilgule tähendab see, et Lõuna-Poola on sihtpaigana muutunud meilegi üllatavalt lihtsalt ja taskukohaselt kättesaadavaks. Piinarikas ummikust ummikusse kulgenud «Poola konstant» – nii nagu seda tundsime ja… ee… armastasime – on kadunud. Tõsi, autoretke käigus ilmnes, et vähendatud mõõtkavas on konstant nüüd leidnud uue hingamise Põhja-Tšehhis.
Väljavaade Edge’i roolist on üldiselt hea, kui mitte end üleloomulikult laiadest A-piilaritest segada lasta. Kõrgelt juhikohalt vaadates aitab mootorikatte väljajoonistatud profiil ninaosa gabariite lugeda, lisaks tagurduskaamerale saab manööverdamisel sisse lülitada kaamera, mis näitab pilti ka edasi liikumisel. Aga sellest kõigest kipub vaata et väheks jääma, kui Tšehhis Libereci juures ümbersõitude ussimäng navisüsteemi lõplikult meeleheitele viib ning see asub mägikülas soovitama otselõiget puuriida tagant. Kuulge, mis te jamate, Edge on ikkagi olemuselt ameeriklane, loodud avarustesse!
Auto suuruse ja ümmarguselt 1,9-tonnise tühimassi juures tekitab küsimusi mootorivalik. Euroopas antakse valida vaid kahe jõuallika vahel – mõlemad 2-liitrised neljasilindrilised põletavad diislit, üks arendab 180 hj ja 400 Nm ning teine 210 hj ja 450 Nm. Teine jõuallikas on saadaval 6-käigulise automaatkäigukastiga, esimene ainult 6-käigulise manuaalkäigukastiga. Autoretkel kasutada olnud käsitsi käiguvahetusega Edge’i kiirendus 9,9 sekundit sajani kõlab paberil raudselt paremini, kui see päriselus välja kukub. Et mitte koperdama jääda, tuleb hoolikalt rihtida õiget, kuid kitsast (2000–2500 p/min) pöördevahemikku. Madalatel pööretel kipub jõuallikas jõuetuks jääma. Autole, millele on suund mugavusele näkku kirjutatud, tundub automaatkäigukast lihtsalt paremini sobivat. Kuna suts võimsama mootori ja automaatse käiguvahetuse eest tuleb maksta ümmarguselt kaks pool tuhat eurot rohkem, tasuks seda võimalust ostuleti ees kaaluda.
Edela-Poolas lähevad teed kitsamaks ja künklikumaks ning Jelenia Góra (vabas tõlkes Hirvemägi) kandis saab Edge’i sõiduomadustest juba parema ülevaate. Neljarattavedu on standardis, nutikas nelikveosüsteem valib ise, kas kasutada esirattavedu või nelikvedu. Muutuva ülekandega roolisüsteem tähendab, et kitsastel tänavatel manööverdada on lihtsam ning suurematel kiirustel annab see parema tunnetuse ja kindlama juhitavuse. Esialgu võtab süsteemi omapäraga harjumine pisut aega, kuid sõidutunnetus käänulistel ja (Eesti mõistes) mägistel teedel on selge, hästi haaratav ja usaldusväärne. Kere kaldumist on kurvides vähe tunda, vedrustus on seatud nii, et ühtepidi on mugav ja teistpidi pole «vedel». Win-win, nagu ameeriklased ütleks. Kui lisada siia veel hoomatava tunnetusega pidurid, siis võib öelda, et Edge osutub kõigiti pädevaks reisikaaslaseks.
Saksa hotell võtab vastu klassitsistlikus meeleolus, kus hoone väljapeetusega tiksuvad kaasa terrassil õlut ning pensionisüsteemi hüvesid pruukivad prouad ja härrad. See pakub teravat kontrasti Poola iluaiaga öömajale, kus reipad kohalikud olid valinud pühapäevaõhtu värvikaks perepeoks, mille toimumise ajend näis jäävat kuhugi pulmade ja matuste vahepeale. Ford Edge sobib Saksa lavaseadesse kõhklematult paremini. See auto näeb hea välja iga nurga alt, tema suuruses puudub kohmakus ning tagatulesid ühendav punane tuleriba vastab lausa autokujunduse viimasele moele. Sõitjateruumi kujustus on siiski vanamoelisem.
Varustust on Ford jaganud Edge’ile helde käega. Laitmatult töötavad eesliikujaga pikivahet hoidev kiirushoidik, liiklusmärkide tuvastus, automaatsed kaugtuled ning võimaliku kokkupõrke eest hoiatav punane tulepunktiir näidikute kohal. Näidikute vahele kuvatav lisanavipilt on kiirteede maha- ja pealesõitude lahendamisel suureks abiks.
Autobahn’idel vedas – liiklus oli ummikuvaba ning Edge sai näidata, et kui hoog sees, siis on tema õige koht kolmandas reas. Järjepidevalt 180–200 km/h liikudes ei lasknud ta end tuulest segada, juhitavus on kindel ja rahulik. Ja siis jõuab kohale, mis on mind kogu retke jooksul saatnud. Vaikus. Tähelepanuväärne vaikus sõitjateruumis, kui helisüsteem nulli keerata. Sest sõitjateruumi kostva müraga on Edge’il varuks üks trikk – aktiivne mürasummutussüsteem, mis «vaigistab» välismüra. Mikrofonid püüavad sõitjateruumi kostvat välisheli ning see summutatakse kõlarite kaudu vastandfaasis heliga. Akustikud ütlevad, et kui helile nii-öelda mängida vastu vastandfaasis heli, on tulemuseks täielik vaikus. Kuna autosse kostev müra on keerulise «koostisega», pole seda täielikult vaikseks trikitada võimalik. Aga on ikka päris hämmastav, kui vaikseks ja puhtaks on Fordi helitehnikud suutnud ruumi summutada. (Siinkohal kostaks aplaus, kui seda ainult kuulda oleks.)
Henri-Ford Strasse parklas loen pardakompuutrilt veel ühe näidu. Kogu autoretke keskmine kütusekulu 7,7 liitrit 100 kilomeetrile. Koos kiirteede, mägede ja Autobahn’idega, hellitamata ja tagasi hoidmata. Hästi tehtud, Ford Edge.
Ford Edge
2.0 TDCi Titanum
Mootor: 1997 cm3, R4, diisel, 180 hj, 400 Nm
Sooritus: 0–100 km/h 9,9 s, 200 km/h
Jõuülekanne: 6-käiguline manuaalkäigukast, nelikvedu
Kulu: 5,8 l / 100 km, 149 g/km CO2
Mass: 1840 kg
Hind: alates 39 900 (Trend)