Agu Laisk: kolm teadusuudist – Esna bussipeatuse rahvale, keemikule ja bioloogile

Agu Laisk Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Kui kõik maailma järved

peaks viinaks muutuma,

no kas siis meilgi, pojad,

ei kõlbaks elada!?

Hiljuti ilmus ajakirjas Energy Technology & Environmental Science artikkel pealkirjaga «High-Selectivity Electrochemical Conversion of CO₂ to Ethanol using a Copper Nanoparticle/N-Doped Graphene Electrode». Otsekohe ummistus uuringule ainest andnud USA Oak Ridge National Laboratory lehekülg asjahuvilistest, sest teade «süsihappegaas muudeti piirituseks» oleks ju täiesti võrreldav uudisega, et «seatina muudeti kullaks». Ehkki autorid ise järeldasid oma töös vaid uut võimalust merevee liigsest süsihappegaasist puhastamiseks, tähendanuks see üldsusele vaid positiivset kõrvaltulemust.

Asjatundjale teadlasele pakub siin põnevust hoopis vase nanopartiklitega rikastatud grafeen-süsinikust elektrood. Põhjus peitub selles, et kui siiani oskasid alkoholi sünteesida elusad pärmirakud oma valk-ensüümide abil, siis nüüd suutis inimene valmis teha söest ja vasest struktuuri, mille mõõdud lähenevad valkudele ja mis oskab teha sedasama. Konks peitub selles, et energiat vajatakse ikkagi ning asjatundja teab, et «elektrokeemilises» protsessis peab elektrolüüs kulutama rohkem elektrienergiat, kui sünteesitud etanooli põletamisel tagasi saadakse. Seesuguse energiakoguse saamiseks tuleks soojuselektrijaama korstnast õhku paisata isegi rohkem süsihappegaasi, kui seda alkoholi koosseisu seotakse. Nii on fotosünteesivad organismid süsihappegaasi sidujana palju ökonoomsemad – nemad kasutavad süsihappegaasist orgaanilise aine valmistamiseks Päikese valgusenergiat…