Tallinna Ülikooli doktorant Priit Suve uuris, kuidas käsitlevad politsei funktsiooni riiklikud turvalisuspoliitikad ja millisena väljendub politsei funktsioon Eesti avalikus diskursuses.
Doktoritöö: politsei on Eestis eelkõige seaduste rakendamiseks ja sunniks
10. november 2016, 09:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tema töö uuris, millised on kesksed probleemid politsei kui institutsiooni arengu seletamisel ning mis on takistanud neid arenguid adekvaatselt mõtestada. Doktoritöö eesmärk oli Eesti politsei ja Euroopa politseireformide näitel mõista politseis toimuvate muutuste sisemist loogikat ja seletada neid riigiteaduslikust vaatepunktist.
Väitekirjas kasutati Eesti politsei juhtumit kui näidet sellest, millised muutused toimuvad organisatsioonis siis, kui sellel puudub selgelt väljendatud (politsei)strateegiline lähenemine. «Strateegia kasutamine organisatsiooni kujundamisel ja eesmärgiga sidumisel on vajalik ainuüksi põhjusel, et püüda vältida vastuolusid nii organisatsioonis sees kui turvalisuse mõtestamisel, nii nagu Eesti juhtum ilmestab,» sõnas Suve.
Doktoritöö uuris, kuidas käsitlevad politsei funktsiooni riiklikud turvalisuspoliitikad ja millisena väljendub politsei funktsioon Eesti avalikus diskursuses. Selleks analüüsiti eelmise perioodi (kuni 2015. aasta) turvalisuspoliitikaid ning väljaandes Postimees 2013. aastal ilmunud artikelid.
«Mõlemates allikates on politsei eeskätt kui seaduste rakendamisele ja sunnile orienteeritud toimija. Selline üldine ootus suunab politseid kitsamalt kuritegevuse probleemidele ning eemale kogukonna huvidest,» selgitas töö autor.
Tegemist on Eesti esimese ja eesti keeles kaitstava politseiteemalise doktoritööga, mis kasutab Eesti politseid juhtumiuuringus. Töö olulisus ulatub üle politsei või sisejulgeoleku valdkonna piiride ning sel on laiem tähendus kogu Eesti kultuuriloos. Politseiteaduse aspektist on nii politseimudelite ja –strateegiate vahekordade selgitamine kui pakutud organisatsiooni-, institutsiooni- ning võimuteoreetilised lähenemised uudsed ja vajavad edaspidi täiendavat uurimist.