Ka täiesti ajuvabad limukad jagavad õpitud teadmisi

Kaur Maran
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Physarum polycephalum on primitiivne ainurakne eluvorm, kuid teadlased on nüüdseks suutnud tõestada, et ka see kollane limukas suudab õppida ja õpitut liigikaaslastele edasi anda.
Physarum polycephalum on primitiivne ainurakne eluvorm, kuid teadlased on nüüdseks suutnud tõestada, et ka see kollane limukas suudab õppida ja õpitut liigikaaslastele edasi anda. Foto: Wikimedia Commons

Prantsuse teadlaste eksperiment tõestab, et ka ilma aju ja närvisüsteemita algloomad on võimelised õpitud teadmisi vahetama, vahendab Prantsuse Teadusuuringute Keskus.

Inimestele meeldib tihtipeale mõelda, et oleme kõigist organismidest kõige targemad ning et tõeliseks kommunikatsioonivõimeks on vajalik närvisüsteem ja aju. Prantsuse teadlaste avastus näitab aga, et õpitud teadmiste edasi andmine on võimalik ka kõige lihtsamate ainuraksete organismide puhul.

Physarum polycephalum on kollakas limane eluvorm, mis moodustab metsade kõdukihis silmaga nähtavaid väätjaid moodustisi, kuid koosneb tegelikult ainuraksetest omavahel sõltumatutest ainuraksetest organismidest. Tegemist ei ole ei taime, looma ega seenega, vaid hoopiski amööbilaadsete algloomade kogumikuga, mis toitub bakteritest, seentest ja igasugusest lagunevast orgaanikast ning on sobilikes tingimustes võimeline levima kiirusega kuni neli sentimeetrit tunnis.

Lõppeva aasta kevadel näitasid prantsuse teadlased, et selle liigi ainuraksed ning seega ilma ajude ega närvisüsteemita esindajad on võimelised õppima, kas pind, millel nad kasvavad on mürgine või mitte. Nüüd on aga mindud samm edasi ja tehtud kindlaks, et õpitud informatsiooni osatakse edasi anda ka pinnaga mitte kokku puutunud rakkudele.

Londoni Kuningliku Seltsi Toimetistes avaldatud artiklis kirjeldavad teadlased kahejärgulist eksperimenti. Esimeses osas võrreldi erinevate P. polycephalum’i kogumite võimet «ronida» üle kibeda, ent mitte mürgise ainega (kofeiini või kviniiniga) kaetud pinna. Esialgu limukad küll pelgasid kibedat kuid mõne aja möödudes harjuti sellega, ületati kibedaväli ja jõuti toiduni. Mõne päeva möödudes suutsid limukad ülesande täita, ehk nad õppisid ebameeldivates oludes hakkama saama.

Eksperimendi teises osas kontrolliti sama strateegiaga, kas loomad oskavad õpitud omadust ka teistele edasi anda. Seekord «õpetati» grupp limukaid saama hakkama soolases keskkonnas, misjärel viidi need kokku töötlemata rakkudega. Üks sedalaadi ainuraksete iseloomulikest omadustest on nimelt oskus pärast laiali ajamist iseloomulik väätjas kuju taastada. Seda tegid ka uuritud rakud, kuid koos kuju taastamisega kandus üle ka soolase keskkonnaga hakkama saada ning segapaarid ületasid soolavälja sama kiiresti kui ainult töödeldud rakkudest koosnevad – õpitud teadmine soola mittemürgisusest oli efektiivselt edasi antud.

«Kui eri rakkude membraanid omavahel kokku puutuvad ja saavad aru, et on leidnud geneetiliselt sarnase kaaslase, avavad nad üksteisele oma membraanid,» selgitas kommunikatsioonimehhanismi uuringus osalenud Toulouse’i Loomade Taju Uurimise Keskuse teadur Audrey Dussutour.

Varem oli teadlastele teada, et sellised eri tüvest rakkude segud vahetavad omavahel näiteks mitokondreid, kuid info vahetamine on midagi uut. Edasistest uuringutest loodetakse juba teada saada, kuidas selline kommunikatsioon võimalik on.

Vaata videot limukate õppimisest siin:

Uuring ilmus Londoni Kuningliku Seltsi Toimetistes (DOI: 10.1098/rspb.2016.2382).

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles