Riigikogu majanduskomisjon üritab juba pea aasta seadustada mitteprofessionaalide lubamist ühistransporditeenuse pakkujate sekka, kuid põrkub üha uute ja uute takistuste otsa.
Siseministeerium ei taha Uberi kotrollimisest midagi kuulda (2)
9. jaanuar 2017, 09:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järjekordne tagasilöök tabas Uberi, Taxify ja Wisemile'i sõidujagamise legaliseerijaid möödunud nädala lõpul, mil nad said ootamatu kirja siseministeeriumilt. Ootamatu seetõttu, et seaduseelnõu koostajatel polnud korrakaitsejuhtidega plaaniski eelnõu kooskõlastada, küll aga neile korralik hulk uusi kohustusi kirja panna.
Täpsemalt käib jutt mullu 25. veebruarist riigikogu menetluses olevast ühistranspordiseaduse muutmise eelnõust, mille esialgne ja viimane versioon erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Näiteks, kui algselt ei esinenud selles mingisugust seost kokkuleppevedude pakkumise ja politsei tegevuse vahel, siis aasta lõpus oli sellesse ilmunud ootamatult punkt, mis sellise kohustuse politseile paneb.
Ja nagu selgub, siis tegemist on kohustusega, mille täitmine on sisuliselt võimatu – nii politseile kui kellele iganes.
Näiteks peaks politsei asuma kontrollima, kas Uberi ja teiste ettevõtete vahendatavad sõidujagajad ikka on teavitanud riigivõime oma äritegevuse alustamisest. Kuid selle kontrollimine on võimatu, kuna sõidujagaja sõidukit ja tavasõidukit ei ole liikluses võimalik eristada ning seega ei tule tavaliikluses ükski kontrollija selle peale, kas keegi on sõidujagaja või mitte.
Veelgi absurdsem on politsei kohustus asuda kontrollima sõidujagajate head mainet – see tähendaks, et kõigi kinnipeetud juhtide puhul tuleb asuda kontrollima nende varasemat karistatust. See kujutaks aga endast tohutut ajakulu ja lauskontrolle.
Lisaks tuleb politseil asuda kontrollima, kas sõidujagajad on reisijale enne sõidu alustamist teinud teatavaks sõidu maksimumhinna või selle arvutamise alused.
Samas pole kõnealune eelnõu mitte sõnagagi kirjeldanud seda, milliste nõuetele peavad vastama sõidujagajate hinna arvutamise vahendid. Hetkel kasutavad nii Uber kui Taxify Google Mapsi põhist sõiduteekonna pikkuse arvutamist – selline satelliitidest, internetiühendusest ja ühe Ameerika ettevõtte kaardiuuendamise suvast sõltuv mõõtevahend pole aga Eesti seadustes kuidagi reguleeritud ning seega võidakse reisijailt raha küsida sisuliselt aiateivaste põhjal.
Politsei peaks veel asuma kontrollima ka seda, kas reisijale on esitatud infoühiskonna teenuse vahendusel taasesitatavas vormis sõidukokkuvõte, mis sisaldab seaduses sätestatud andmeid, ning kas teenuse eest on tasutud vaid elektroonsete maksetega.
«Loetletud järelevalve kohustuste lisamine PPA-le toob kaasa olulisel määral kohustuste suurenemise ja ressursikulu, mille katteallikaid ei ole muudatustele esitatud seletuskirjas ette nähtud,» tõdeb siseminister Andres Anvelti allkirja kandev kiri, mis möödunud nädalal majanduskomisjonile laekus.
Ministeerium on kirjas veelgi konkreetsem: «Siseministeerium ei nõustu muudetud eelnõus esitatud lahendustega, mille kohaselt on kokkuleppevedude teostajate üle üheks peamiseks järelevalveorganiks PPA, kelle ülesandeks jääks järelevalve vahetu läbiviimine teeliikluses.»
Nimelt on liiklusseaduse põhimõtetest tulenevalt politsei peamine ülesanne liikluses liiklusohutuse tagamine ning selles osas on politsei valmis kontrollima ka sõidujagajaid.
«Asjaolu, kas juht vastab ühistranspordiseaduse tähenduses hea maine nõuetele, ei oma liiklusohutuses rolli. Kokkuleppevedude puhul ei esine eraldiseisvalt sellist ohutegurit, mis eeldaks vahetut järelevalvet ehk vältimatut ja kohest sekkumist. Seetõttu ei näe siseministeerium, et olulise ressursi suunamine kokkuleppevedude teostajate kontrollimisele aitaks kaasa liiklusohutuse tagamisele,» seisab kirjas.
Siseministeerium leiab, et sõidujagajate üle võiksid järelevalvet teostada pigem tarbijakaitseamet ja kohalik omavalitsus.