Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Miks keskajal enam tähnilisi hobuseid ei tahetud?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Hobune | FOTO: Scanpix

Teadlased uurisid Euroopas ja Ees-Aasias elanud hobuste karvkatte muutusi alates kiviajast kuni keskajani. Selgus, et kui hobuste värvigamma mitmekesistus nende kodustamise tulemusena, siis keskajal langes just tähniliste hobuste arvukus märgatavalt ja eelistati pigem ühtlase tooniga hobuseid – nemad ei torganud sõjas silma.

Tallinna Ülikooli vanemteadur Lembi Lõugas uuris koos kolleegidega Euroopas ja Ees-Aasias elanud hobuste karvkatte muutusi alates kiviajast kuni keskajani. Ajakirjas Scientific Reports avaldatud artikkel vaatleb inimvaliku mõju hobuste karvkatte värvile. Selgus, et kui hobuste värvigamma mitmekesistus nende kodustamise tulemusena, siis keskajal langes just tähniliste hobuste arvukus märgatavalt ja eelistati pigem ühtlase tooniga hobuseid. Analüüsid võeti ka viielt Eestist leitud hobuseluult.

Uuringu käigus viidi läbi DNA-analüüs, milles uuriti hobuste mustrit ja värvigammat näitavaid alleele. Lembi Lõugase sõnul on hobuste karvkattel kolm põhivärvi - kastan ehk raudjas (Chestnut), kõrb (Bay) ja must (Black) (vt joonis). «Värvigamma hakkas mitmekesistuma hobuste kodustamisega, mil koduhobuseid võis värvi järgi metsikutest eristada. Kusjuures selgus, et tobiano mustriga ehk tumedate laikudega hobuseid tõenäoliselt enne kodustamist ei eksisteerinud,» rääkis ta.

Lõugas selgitas veel, et kõiksugu muutused hobuste karvkattes on seotud suures osas inimese valikuga. «Ka tänapäeval on meil erinevad eelistused: kellele meeldivad pruunid, kellele mustad hobused,» lisas ta.

Kokku uuriti kaheksat erinevat värvi/mustrit. Leopardimuster on tähniline, Tobiano puhul võib märgata valgel taustal tumedaid laike. Sabino mustrile on aga iseloomulikud valged jalad ja hallid laigud, pruunikal-punakal taustal. Lisaks esineb hõbedasi varjundeid ja kreemjat tooni.

Ka hobused vajasid kamuflaaži

«Alates 400. aastast ja eriti keskajal soositi ühtlase tooniga hobuseid, mida saab selgitada mitmeti,» selgitas Lõugas. «Peamiselt eeldatakse, et muutus oli tingitud hobuste kasutamisest sõjanduses: tähniline ja valge hobune paistab maastikul silma, mistõttu eelistati ümbritsevaga ühte sulanduvat värvi,» lisas ta. Nii muutusid keskajal hobuste karvkatte eelistused esteetiliselt rahulolult tagasihoidlikkusele: oli oluline, et hobu püüaks vähem vaenlase pilku ja aitaks saavutada võitlusväljal edu.

Samuti seostatakse hobuse värvi valikut religiooni või ühiskonnakihtidega. «Valget hobust on ühtepuhku seostatud rojalismiga: kuningate hobused olid enamasti heledad ja silmapaistvad,» sõnas Lõugas. Samuti tuuakse välja seoseid religiooniga, kus valgel hobusel oli positiivne konnotatsioon, samas kui musta hobust peeti surma ning tumepruuni sõja sümboliks.

Hobuste värvid eriaegadel / Tallinna ülikool

Uuringu käigus võeti analüüsid viielt Eestist leitud hobuseluult. «Kaks neist olid pärit Saaremaalt Ridalast, kolm ülejäänut Otepäält, Saadjärvelt ja Soontaganast. Saaremaalt pärit luude vanus on umbes 2800-2700 aastat ja selgus, et tegemist oli raudjate hobustega, kelle karvkattes ka pisut tobiano mustrit,» tutvustas Lõugas Eesti hobuste luudelt leitud DNA analüüsi tulemusi. «Otepää ja Soontagana hobused olid raudjad ehk kastani värvi, Saadjärve oma kõrb, tumedam pruun,» lisas ta.

Kõrvi värvus on punakast mustjaspruunini ja seda peetakse ka ulukhobuste algupäraseks värvuseks. Selle järgi on tuntud ka Eesti hobused.

Uuriti ka tölt-sammu geeni

Nendest viiest luust võeti DNA-proovid ka tölt-sammu leviku uurimise tarbeks. Kuna inimesed on läbi aegade kasutanud hobuseid ratsutamiseks, on arenenud ka erinevatele eesmärkidele vastavad sõidutehnikad. Kui levinumad neist on samm, galopp ja traav, siis Islandi hobusele on lisaks nendele kolmele põhilisele liikumisviisile omane ka küliskäik ja tölt.

«Kui tavalist küliskäiku saab hobune ka õppida, siis tölt on geneetiliselt määratud,» selgitas Lõugas Islandi hobustele omapärast käimisviisi. Küliskäigu puhul kasutab hobune edasi liikumiseks korraga sama poole jalgu ja see erineb teistest käimisviisidest oma sujuvuse poolest. «Kui traavis ja galopis hobune rapub, siis nii mitmedki kirjeldavad küliskäiku sõnadega «justkui liblikas lendaks üle aasa». Tölt-sammu peetakse aga veelgi sujuvamaks kui küliskäiku. Islandil viiakse isegi läbi võistluseid, kus ratsanik hoiab käes veeklaasi, mille sisu ei tohi loksuda,» lisas Lõugas.

Euroopa mandriosas, sh Eestist pärit proovidest, tölt-sammule viitavat geenimutatsiooni ei leitud. «Seda leiti Inglismaalt Yorkist, mis oli 9. sajandil viikingite asustatud linn. Kuna tegemist oli sama mutatsiooniga nagu Islandi hobustel, võib väita, et tölt-sammu käivad hobused on Islandile toodud Inglismaalt,» selgitas Lõugas. Kuna ka Aasia hobustel esineb küliskäiku, arvatakse, et viikingid käisid tollal mereretkedel ka Väike-Aasias, kust hobuseid kaasa toodi.

Tagasi üles