Uuring: inimesed on nii halvad jutustajad, et rääkida tasub juba vanu lugusid

Riin Aljas
, teadustoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jutustaja. Pilt on illustreeriv
Jutustaja. Pilt on illustreeriv Foto: Solum, Stian Lysberg/SCANPIX NORWAY

Nii kuulajad kui ja rääkijad usuvad, et uued lood meeldivad kõigile enam. Tegelikult kuulavad inimesed aga tuttavaid lugusid palju parema meelega, sest inimesed on nii halvad jutustajad.

«Rääkijad arvavad, et kuulajad tahavad kuulda kogemusi, mida neil endil ei ole, ent meie uuring näitab midagi hoopis muud,» ütles Harvardi Ülikooli psühholoog Daniel T. Gilbert. Koos kolleegidega avaldas ta äsa ajakirjas Psychological Science tulemused, mis näitavad, et inimesi kütkestab hoopiski tuttav info.

«Kui sõbrad räägivad meile filmidest, mida me näinud ei ole või muusikast, mida me ei tunne, tekib meis igavus, segadus ja hoomamatuse tunne. Põhjus peitub asjaolus, et nendest saadud kogemus on oma olemuses nii keeruline, et seda on tavainimesel pea võimatu piisavalt üle kanda,» selgitas ta. «Sellest hoolimata räägivad inimesed ikkagi sageli täiesti uutest asjadest ning tahtsime aru saada miks,» jätkas Gilbert.

Paradoksi mõistmiseks korraldas uurimisrühm rea eksperimente. Nad jagasid vabatahtlikud kolmeliikmelistesse gruppidesse, lastes ühel inimesel rääkida ning ülejäänud kahel kuulata. Rääkija pidi enne kõnelust vaatama videot mõnest konverentsikõnest või siis intervjuud spetsiaalset tüüpi limonaadi müüva poe omanikuga ning siis nähtut ja kuuldut teistele kirjeldama. Mõnes grupis näidati sama videot ka kuulajatele, teistes aga mitte.

Enne rääkima hakkamist lasti jutustajal ka ennustada, kuivõrd kuulajad tema kirjeldatut naudivad ning kuivõrd huvitavaks ja efektiivseks kuulajad teda peavad. Hiljem lasti kuulajatel rääkijaid samade kriteeriumide järgi hinnata.

Tulemused näitasid, et kuulajate ja rääkijate arvamused läksid täielikult lahku. Ehkki rääkijad eeldasid, et kuulajaid huvitab räägitu palju enam siis, kui nad pole videot näinud, näitasid kuulajate ankeedid vastupidist.

Teises eksperimendis lasti kuulajatel ennustada ka oma reaktsioone ning jällegi meeldis neile kuulata juba tuttavaid lugusid, ehkki nad uskusid enne eksperimenti, et kütkestavaim on just uus info.

Põhjus halbades jutustajates 

Miks armastavad inimesed aga just tuttavaid lugusid? Kas rääkijad jutustavad tuttavaid lugusid paremini või aitavad kuulajate isiklikud kogemused kuulduga paremini suhestuda? Uurimus näitas, et pigem peab paika teine hüpotees, sest juba nähtud video aitas täita rääkija jutus tekkinud lünki ja see muutis loo kõrvale nauditavamaks.

«Inimesed on tegelikult päris halvad jutustajad, nii jääb lugu sageli küllaltki auklikuks. Nii ei ole küsimus selles, et inimestele ei meeldiks uued lood, vaid pigem selles, et teised ei oska neid piisavalt hästi rääkida – enamik meist ei anna raamatut või filmi hästi edasi. Nii on meie sõbrad õnnelikumad, kui räägime neile juba asjadest, mida nad tunnevad» selgitas Gilbert.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles