Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Varemed kõnelevad: vabariik ei olegi Vana-Kreeka leiutis?

5
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Teotihuacani linn on arheoloogidele suur müsteerium - selle plaanis on märke nii autokraatlikust ühiskonnast (suured tänavad ja püramiidid) ja ka kllektiivsusest (korralik teedevõrgustik ja kuningate kujutiste puudumine). | FOTO: Topography/Scanpix

Viimase aja avastused näitavad, et mitmed varased tsivilisatsioonid olid võrdsema poliitilise süsteemiga kui seni arvati.

Värskes ajakirjas Science kirjeldatud avastuste jada näitab, kui ekslik võib olla meie arusaam ajaloost.

Me kõik teame ju, et muistsed tsivilisatsioonid – olgu selleks vaaraode valitsetud Egiptus, Sumerite kuningriigid või maiade riigid – olid autokraatlike isevalitsejate valdused, kus tavainimese elu ja arvamus ei maksnud midagi. Oleme kõik koolis õppinud, et demokraatia häll oli Kreeka, kust vabariiklik ühiskonnavorm on aegamööda üle maailma levinud.

Selline arusaam võib olla aga erakordselt ekslik, kirjutab Science.

Euroopa-kesksus kirjutas ajalugu

Näiteks pidid tänapäeva Mehhikos asunud Tlaxcallani riigi senati liikmed tegema võimu juurde pääsemiseks aastaid kestvad läbi keerulised ja karmid, tihti ka verised, katsumused. Piitsutamistest, mõnitamisest, ja ühiskonnast eraldamisest koosnevad kaatsumused hirmutaksid tõenäoselt ära kõik tänapäevased poliitikud. Sellistest tuleproovidest annavad meile aimu Hispaania vallutajate ülestähendused.

Sama palju, kui mitte enam, avaldavad aga arheoloogilised uurimised, mille juhtfiguuriks on kujunenud arheoloog Lane Fargher, kes on aastast 2007 uurinud Tlaxcallani linna ülesehitust ja säilmeid. Need räägivad sootuks teistsugusest ühiskonnast kui euroopa ajaloolaste kirjeldatud metslaste riik. Selle asemel pidi elukorraldus käima kollektiivselt – valitsejad jagasid võimu ja tavainimestel oli õigus valitsemises kaasa rääkida.

«Kakskümmend või kakskümmend viis aastat tagasi ei oleks keegi nõudnud, et nende ühiskond võis niimoodi organiseeritud olla,» ütles Fargher Science’ile.

Tegemist ei olnud kindlasti tänapäevaste demokraatiatega – seda ei olnud ka Kreeka varane demokraatia. Küll aga näitavad arheoloogilised leiud, et diktatuuri või päriliku kuningavõimuga ei saanud ka tegemist olla. Näiteks olid linna avalikud ruumid paleedega võrreldes eelisarendatud, tarbimises olid eelistatud kohalikud kaubad ja mitte kaugelt toodud eksootilised luksusesemed ning ka varanduslik ebavõrdsus näib olevat aegamööda vähenenud.

Sellistest leidudest ja tõlgendustest on tänaseks arenenud täiesti uus suund muistsete ühiskondade uurimises.

Selle taga on Purdue Ülikooli antropoloog Richard Blantoni, kes oli ka Tlaxcallani väljakaevajate juhendaja, elu aja tehtud teadustööd. Kui Blanton 1960. aastatel alustas, oli kinnistunud valdavaks arusaamaks, et muinasaegsetest ühiskondadest sai kollektiivsusest rääkida vaid Vana-Kreeka ja keskaegse Veneetsia puhul – tegemist pidi olema Euroopa nähtusega ja kõik teised pidid olema despootlikud kultuurid.

Kahtlemata on eelajalooliste ühiskondade seas rohkelt ka selliseid, kes vastavad tõepoolest karmi käe ühiskondade tunnusjoontele – neid võib leida ka Euroopas. Mida enam Blanton ja kolleegid aga Mehhikos läbikaevamistega jõudsid, seda selgemaks sai, et seal ei ole märke juhikultusest ega despootiast.

Despoodid vs kollektiivsus

Sellest sündis ka arusaamine, et eristada tuleb valitseja raudsel autoriteedil põhinevaid ühiskondi, mille näitena võiks olla näiteks Ameerika Olmecid või tänapäevane Saudi-Araabia, ning kollektiivseid, kus valitseja ametikoht on küll oluline, kuid sellele ametikohale saavad kandideerida pea kõik ühiskonna liikmed (näiteks tänapäeva demokraatiad). See, kuidas ühiskond on üles ehitatud, mõjutab ka selle ruumilist jaotumist.

Tlaxcallani linna plaan. / Alfredo Chavero/Pintures Jeroglificas CC

Näiteks Tlaxcallanis oli üheks olulisemaks märgiks, et linna keskväljaku kõrval ei seisa mitte palee, vaid küllaltki lihtsad majad. Tõenäoselt kohtusid senaatorid linna piiridest kilomeetri kaugusel asuvas valitsushoones. Selline hajus võimustruktuur on ka üheks kollektiivsete ühiskondade tunnuseks.

Samalaadseid kollektiivsuse ilminguid on nüüdseks leitud ka teistest Kesk-Ameerika linnadest nagu näiteks Tres Zapotes’i linnast, mille põhiline õitseng jäi vahemikku 400 eKr – 300 pKr. Nüüd on arheoloogid hakanud nägema võrdsemate ühiskondade märke ka mujal maailmas, näiteks tänapäeva India ja Pakistani aladel asunud Induse tsivilisatsioonis.

Kuidas muistsete tsivilisatsioonide mõistmine muutub, võib lähemalt lugeda siit.

Tagasi üles