Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Salastatud raportist selgub, kuidas nõukogude võim tuumakatsetuste ohvreid varjas

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
USA luure foto esimesest Nõukogude Liidu vesinikpommi katsetusest Kasahstanis 22. novembril 1955. Nüüd on ajakiri New Scientist saanud enda käsitusse dokumendi aastast 1957, kust selgub, et Nõukogude Liit varjas informatsooni tuumakatsetuste inimohvrite kohta. Kokku jõudis katsetustelt kiirgusmürgitusega haiglasse rohkem inimesi kui Tšernobõli tuumakatastroofi ajal. | FOTO: NYT/SCANPIX

Hiljuti avastatud raportist selgub, et Kasahstani tuumakatsetuste käigus sai raskelt kiiritada üle nelja korra rohkem inimesi kui Tšornobõlis. Surnute arvu ei tea keegi.

Kui palju inimohvreid Nõukogude Liidu tuumapommi katsetustega kaasnes, ei ole seniajani teada ja vaevalt keegi seda kunagi täpselt kokku arvestada suudab. Kui omal ajal salastatud Karatšai järve kui maailma kõige rängemalt reostatud punkti kohta on praeguseks juba üsnagi palju teada, siis Kasahstani tuumakatsetusi varjab veel üsna tugev saladuseloor.

Nüüd on New Scientist aga saanud enda valdusse dokumendi, millest selgub, et 1956. aastal Semipalatinski proovilõhkamisele järgnes tööstuslinnas Oskemenis (venepäraselt Ust-Kamenogorsk) enama kui 600 inimese puhul kiiritustõbi, mis vajas haiglaravi.

Kuna võimud tegid kõik, et toimunut saladuskatte all hoida, on toimunu detailid jätkuvalt võrdlemisi ebamäärased. Tuumakatsetused jätkusid piirkonnas, nagu midagi poleks juhtunud.

New Scientistini jõudnud raporti koostasid Moskva Biofüüsika Instituudi teadlased. See leiti Kasahstani Kiirgusmeditsiini ja -ökoloogia Instituudi arhiividest.

1950ndatel ja 1960ndatel tehti Semipalatinskis rohkem tuumapommi katsetusi kui kusagil mujal maailmas. Praeguseks on lääne teadlased ja ajakirjanikud toimunust juba ka kirjutanud, kuid kunagine salastatud raport näitab esimest korda, kui palju nõukogude võim oma tegude tagajärgedest tegelikult teadis.

Teadlik jälgede hävitamine

Kokku kirjeldab raport kolme ekspeditsiooni, mille käigus tehti kindlaks tõsine mulla- ja toidureostus mitmel pool Ida-Kasahstanis.

Näiteks selgub raportist, et 1956. aastal, kuu aega pärast Semipalatinski järjekordset tuumaplahvatust, oli Oskemenis taevast alla sadav kiirgushulk jätkuvalt kuni 1,6 milliremi ehk tuhandikku röntgeni inimekvivalendist tunnis. See on aga ligi sada korda kõrgem tase, kui on lubanud Rahvusvaheline Radioloogilise Kaitse Komisjon.

Sellise kiirguse mõju kirjeldati ka külades, kus radioaktiivsuse mõju kirjeldati kui tervisele ohtlikku. Võrreldes Oskemeni linnaga olid kahjud näiteks Znamenka külas isegi tõsisemad.

Raportis kirjeldatud kiirgusmõjud klapivad ka olemasolevate hinnangutega radioaktiivsuse võimaliku pilvekande kohta.

Ekspeditsiooni tulemusena loodi kiirguse mõju uurimiseks spetsiaalne kliinik, mille patsientidena oli registreeritud ligi 100 000 inimest. Samas kandis asutus eksitavat nime Brutselloosivastane dispanser nr. 4. Sellise lükkega loodeti peita kliiniku tegelikke eesmärke. Kui Nõukogude Liit lagunes, nimetati see ümber Kasahstani Kiirgusmeditsiini ja -ökoloogia Instituudiks. Suur osa asutuse arhiivist viidi aga Moskvasse või hävitati enne asutuse üleandmist.

Semipalatinski tuumakatsetuste epitsenter tänapäeval. Foto: A. Solomonov/RIA Novosti/Scanpix

Ühes raportis seisis näiteks, et 1956. aasta testi tagajärjel viidi haiglaravile 638 inimest, mis on enam kui neli korda rohkem kui Tšornobõli tuumakatastroofi ajal 1986. aastal, mil haiglaravile jõudis 134 inimest. Kui palju inimesi katsetuste tagajärjel suri, ei ole seniajani teada.

New Scientistini jõudnud raport on üks vähestest, mis õnnelikul kombel alles jäi. Selles kirjeldatakse tõsiseid radioaktiivse saastatuse jälgi keskkonnas ja kohalike elanike kudedes. Muuhulgas kutsuti raportis üles lõpetama tuumakatsetuste piirkonnas kasvatatud toidu söömine ja vältima katsetusi enne vilja koristamist. Kumbagi soovitust ei võetud muidugi kuulda.

Viimane tuumapommi katsetus toimus Semipalatinskis 1963. aastal ja nüüd on mõned sealsed piirkonnad juba täiesti ohutud, kuid mõnes sealses paigas pole seniajani võimalik elada.

Tagasi üles