Seitse märki, mille põhjal teada, kas võõral planeedil on vett

Riin Aljas
, teadustoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunstniku nägemus Europa missioonist. Teadlased usuvad, et seal võib leiduda vett.
Kunstniku nägemus Europa missioonist. Teadlased usuvad, et seal võib leiduda vett. Foto: NASA

Imelise Teaduse aprillnumber lahkab põhjalikult, kuidas käib Päikesesüsteemist vee otsimine. Toome ära seitse omadust, mida astronoomid vett otsides hindavad. 

1. Kosmosesondi orbiit. Ümber taevakeha ei ole ideaalne kinnine kõverjoon, sest taevakeha gravitatsiooniväli ei ole ühtlane. Raskusjõu muutused mõjutavad sondi trajektoori ning liikumiskiirust. Nende häirete andmestiku analüüsi põhjal saavad teadlased teha järeldusi taevakeha koostise, sh vee leidumise kohta taevakeha sisemuses.

2. Neutronite energia. Kui kosmiline kiirgus tabab taevakeha pinda, tekib nn sekundaarne kiirgus ja aatomituumadest eralduvad neutronid. Viimaste energia oleneb pinnases leiduvatest ainetest. Taevakeha ümber tiirlev sond mõõdab neutronite energiat ning leiab selle põhjal tõendeid vee kohta.

3. Kõikuv temperatuur. Taevakeha pinnatemperatuur võin reeta, kas see peidab endas vedelat vett. Kui teatud piirkonnas leidub vett, siis soojeneb ja jahtub see aeglasemalt kui ilma veeta maa-alad. Astronoomid mõõdavad taevakeha pinnatemperatuuri harilikult infrapunakaameraga.

4. Taevakeha elastsus. Kui taevakeha on elastne ehk muudab aja jooksul kuju, viitab see vedelas olekus veele. Nende muutuste märkamiseks tuleb taevakeha vaadelda ja selle mõõtmeid täpselt mõõta pikema aja jooksul.

5. Keerukad kalkulatsioonid. Arvutimudelid võivad osutada, kas taevakehal leiduv vesi on vedelas olekus või esineb tahke jääna. Taevakeha mõõtmete, teiste taevakehade raskusjõu mõju ja pinna temperatuuri andmed sisestatakse arvutimudelisse, mis aitab teha järeldusi vee leidumise kohta.

6. Jõulised fontäänid. Hiiglaslikud vee-ja aurusambad, mis paksust jääkaanest läbi murravad ja välja purskavad, on üsna kindel märk vedelas olekus vee leidumise kohta. Et teha kindlaks, kas purskav aine on tõesti vesi, uuritakse fontääne spektromeetri abil.

7. Muutuv magnetväli. Jupiteri kuu Ganymedese puhul märkasid astronoomid, et kui Jupiteri magnetväli muutus, ei järginud Ganymedese magnetvälja muutus seda samal määral, nagu arvutused eeldanuksid. Teadlased järeldasid, et süüdi on Ganymedese pinnaalune ookean.

Loe põhjalikku lugu vee leidmise kohta Imelise Teaduse aprillinumbrist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles