Ülo Kaasik oli üks esimesi informaatika õpetajaid Eestis, kelle õpikute ja loengute põhjal on kasvanud üles mitu põlve Eesti matemaatikuid ja arvutiteadlasi.
Lahkus Eesti informaatikateaduse isa
Möödunud aasta novembris oma 90. sünnipäeva tähistanud Kaasik oli Tartu Ülikooliga seotud pea seitsekümmend aastat. 1953. aastal alustas ta pedagoogitööd. Tema loengud olid üliõpilaste seas alati hinnatud, sest peale loogilise ainekäsitluse olid need ka alati vürtsitatud sobival kohal tehtud naljadega, vahendas UT ajakiri novembris.
Ülo Kaasik oli üks informaatika suuna rajajaid Eestis. Tavapärase matemaatika kõrval hakkas ta arendama diskreetset matemaatikat, mis on paljuski tänapäevase arvutiteaduse alus. Tema eestvedamisel loodi 1959. aastal TÜ arvutuskeskus, mis oli üks esimesi ülikoolide arvutuskeskusi tollases Nõukogude Liidus, ning sellele hangiti Eestis esimene elektronarvuti Ural-1.
Tartu ülikool oli ka üks esimesi kohti, kus hakati arvuti kasutamist korrapäraselt õpetama. 1950. aastal jõuti tema juhtimisel Tartus ka masintõlke arendamiseni. Doktorikraadi kaitses Ülo Kaasik 1957. aastal, aastast 1993 oli ta matemaatika-informaatikateaduskonna emeriitprofessor.
Lisaks nüüdse arvutiteaduse instituudi eellaste TÜ arvutuskeskuse ja programmeerimise kateedri arendamisele kirjutas Kaasik ka arvukalt ka erialaseid artikleid ja raamatuid – koostas teatmikke, leksikone, sõnastikke ja koostöös kolleegidega ka koolimatemaatika entsüklopeedia.
2007. aastal pälvis Kaasik ka Vabariigi teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest.
Emeriitprofessor Ülo Kaasiku ärasaatmine toimub TÜ peahoone aulas 22. aprillil kell 12.
Äärmiselt vahe ja muhe
Ülo Kaasikut meenutab akadeemik ja Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi juhataja prof. Jaak Vilo.
«Ülo oli isiksusena äärmiselt vahe ja muhe. Tartu aukodanikuks saades luges ta oma «panuseks» sääse kombel kõrva sosistamise, et saaks Toomemäe nõlval vana betoonitehase asemele äkki arvutuskeskuse rajada. Tema pöördumine Tartu rahva poole aukodanikuks saades oli äärmiselt südamlik ja kena. Eluaegse õppejõuna oli ta keel läbimõeldud ja täpne. Oma viimasel sünnipäeval oli ta ka nagu üks «väga terav pliiats». Tema isiklikku panust kogu Tartu Ülikooli arvutiteaduse ja arvutusmatemaatika tekkesse on võimatu ülehinnata. Mõned asjad ja inimesed võiks kesta igavesti. Tema lahkumine on meile kõigile väga valus ja kurb sündmus.»