Sõiduproov: Volvo V90 Cross Country. Rootsi kunn (1)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Mihkel Maripuu

See on kõige ilusam universaalkerega auto, mille inimene seni loonud. Punkt. Isegi asjaolu, et Volvo V90 Cross Country on tavamudeliga V90 võrreldes maapinnast kõrgemale tõstetud, ei suuda rikkuda proportsioone. Mida peaksime temast veel teadma?

Mitte just odav, aga kindlasti praegu parimaid universaalkerega autosid. Kuid konkurendid ei maga …
Mitte just odav, aga kindlasti praegu parimaid universaalkerega autosid. Kuid konkurendid ei maga … Foto: Mihkel Maripuu

Kell on seitse hommikul ja otse mu ees katsetab kurg oma kandevõimet. Pesitsustuhinas lind on haaranud noka vahele kaks või kolm oksa – eks kurel ole pikk nokk ka – ja üritab neid nüüd kodu poole transportida. Oksad on aga rasked ja kogu ettevõtmine ei näe hea välja. Kurg ponnistab madalal, umbes meetri-paari jagu auto katusest kõrgemal, vehib tiibadega, nagu jaksab, kuid vajalik tõstejõud tekib väga visalt. Aga kurg pole rumal – tehniliselt kalkuleeriv lind kasutab lennukõrguse saavutamiseks inimtekkelist infrastruktuuri ehk siledat maanteed, nagu lennukid kasutavad stardirada. Mistõttu liigun mina tema järel kurekiirusel.

Kurekiirus jääb alla asulavälisel teel lubatud sõidukiiruse ja kurg ise Volvo kõikenägevast sensoorikast kõrgemale. Seetõttu Volvo mind kure eest ei hoiata. Muidu hoiatab ta iga asja eest. Loeb ka poolviltuselt ajutiselt liiklusmärgilt kiirust, sõidate üle 20 km/h kiiremini – blimp! Eespool luurab kiiruskaamera – blimp! Ees sõidab auto, mis võib olla liiga lähedal – blimp! Ja kui Volvole tundub, et te jääte pidurdamisega hiljaks, siis teeb ta seda ise – üleinimliku kiiruse ja täpsusega, plaksatades teid samal ajal turvavööga tihedalt vastu nahka polsterdatud istme seljatuge. Bliiimp! Aga kure eest, näe, ei hoiata.

Minu proovisõiduk kannab täisnime Volvo V90 Cross Country ning on neljas isend indeksit 90 kandvast mudeliperekonnast. Tuletame meelde, kes on kes. Linnadžiip XC90 tuli esimesena, talle lisandusid eelmisel suvel-sügisel sedaan S90 ja universaalkerega V90. Ja Cross Country ongi V90 kõrgemale tõstetud (+5,7 cm) ja maastikuvõimekam versioon. Kõik mudelid on ehitatud samale paindlikule SPA-platvormile ning juba õige pea lisandub samal platvormil neile Genfi näitusel kõvasti kiidusõnu saanud linnadžiip XC60.

Kurg on vahepeal saavutanud lennukõrguse ja Volvol on aeg näidata, kuidas hiiglase mõõtu masin kurvides toime tuleb. Sirgemat sorti teel ja asfaldil on ta äärmiselt nauditav, mugav ja kergelt õõtsuv. Viimasele omadusele aitab omalt poolt kaasa – lisaks auto suurusele ja mugavusklassile – ka õhkvedrustus tagateljel, mille eest tuleb lisana müügisalongi jätta 1320 eurot. Isegi treppi tambitud ja kevadiste pommilehtritega üllataval kruusateel on temaga mugav sõita, vedrustus pole hiirvaikne, kuid käitub loomupäraselt nii, et teekatte masendav olukord on tunda informatiivselt, aga mitte segavalt.

Kompromisside kunst. Mis siis, et mõnel konkurendil võivad olla loogilisemad menüüd või haaravam kujustus – nii paigas tasakaalu kui Volvos, annab otsida.
Kompromisside kunst. Mis siis, et mõnel konkurendil võivad olla loogilisemad menüüd või haaravam kujustus – nii paigas tasakaalu kui Volvos, annab otsida. Foto: Mihkel Maripuu
Käivituse pöördlüliti, sõidurežiimide vahetamise rullik või õhuvõrede nupud – retro ruulib.
Käivituse pöördlüliti, sõidurežiimide vahetamise rullik või õhuvõrede nupud – retro ruulib. Foto: Mihkel Maripuu

Raske rool hoiab autot hästi sõidujoonel, nii koguka masina kohta kurvis kreenimist sama hästi kui pole – pigem hoiab V90 CC end trimmis ja tegutsemisvalmina. Kuid jah, käänulisel teedel mürgeldamiseks on ta kaugelt liiga väärikas ja antav tagasiside liiga eemalolev. Tema iseloom on lihtsalt teine ning omal sulgpadjasurvel kannab ta voogava sõidustiili ka juhile üle. Kui kiirustame, siis väärikalt, aga mitte innukalt. Oo ei.

Mis mõistagi ei tähenda laiskust. Minu proovisõiduki 2,0-liitrine diislipõletaja D5 arendab kahe turbokompressori toel 235 hj ja 480 Nm ning moodustab koos kaheksakäigulise automaatkäigukastiga vägagi tegusa paari. Nobedat minekut näitab ta vajadusel igal kiirusel, möödasõidud on tõhusad ja reservi jääb veel küll ja küll. Käikude allavahetused võiks eeskujuks olla ning dünaamika tervikuna on seisusekohaselt helde. Mootorist sõltumata on CC alati nelikveoline, väiksem diiseljõuallikas (190 hj) on saadaval ka manuaalkäigukastiga. Mõlema bensiinimootori (254 ja 320 hj) kütusekulu peaks jääma alla kaheksa liitri sajale.

Kütusekulust rääkides … Eestikeelsed menüüd, ka siis, kui need on tehtud parimate kavatsustega, on ammendamatu avastuste allikas. Erandiks pole Volvogi. Mis te arvate, mis pealkirja alt leiate keskmise kütusekulu näidu? See on … «Juhi jõudlus»! Ei, te ei arvanud seda ära. Sõiduproovi kulu jäi 8,5 l 100/km kanti, mis ületab küll omajagu tehase pakutut. Kui sõita ka kokkuhoiule mõeldes, siis kulu kahaneb kindla peale.

Ma ei tea, kas rootslastel on ravimatu halva ilma kartus, aga V90 CC on loodud lähtudes arusaamast, et pole halba ilma, kui on õigesti valitud auto. Lörts, vihm, tuul ja muud kannatused – lihtsalt ei lähe korda. CC sõitjate ruumist ei leia naljalt midagi, mis oleks odav, läbimõtlemata, juhuslik või käib-kah. Inimene peab end siin hästi tundma, ja tunnebki. CC sõitjate ruumis olete kaitstud maailma pahede eest.

Samas, ristmikule jõudes tahaks näha – kui mitte maailma pahesid, siis lähenevaid sõidukeid küll. Küljepeeglid unistavad kunagi kasvada veokipeegliteks ja koos jämedate A-piilaritega suudavad nad edukalt nähtavust piirata. Palun andestage kõigile Cross Countrytele, kes oma ilusa pika koonu kaugele ristmikule välja sõidavad. Nad teevad seda üksnes selleks, et teid paremini näha.

Tagurduskaamera pentsik pilt tahab harjumist, aga mitte selle pärast pole parkimine kitsasse kohta üks sõge piin. CC maastikuvõimekusest, vägagi arvestatavast 21 cm kliirensist ja spetsiaalsest maastikusõidurežiimist hoolimata te vaevalt et ronite temaga tundmatule seenerajale, kus ümberkeeramise võimaluses ei saa kindel olla. Et seda laeva niisama lihtsalt ümber ei pööra, selles veendusite juba Selveri parklas. Tosina meetri jagu pöörderingi, ligi viiemeetrine pikkus ja kolmele meetrile lähenev telgede vahe teevad oma töö.

Samas, nii suures autos jagub jälle ruumi laiutamiseks. Tagaistme keskel istuja peaks leppima massiivse kardaanitunneliga ning kuna ka kenad lugemislambid on taga mõeldud kahele kaasreisijale, siis seda soovitamegi. Ja kui vaikses sõitjate ruumis rahvas tukkuma jääb, siis keerate Bowers & Wilkinsi helisüsteemi läbistavalt tasaseks ning naudite kaugtulede ilusat teravat valgusvoogu ja väga õigeaegseid tulede vahetusi. Ja sõidate. Ja te olete õnnega koos, kui sihtpunktini jääb minna veel tunde.

Volvo V90 Cross Country

Inscription D5 AWD

Mootor: 1969 cm3, diisel, turbo, 235 hj, 480 Nm

Sooritus: 0–100 km/h 7,5 s, 230 km/h

Jõuülekanne: 8-käiguline automaatkäigukast, nelikvedu

Kulu: 5,3 l / 100 km, 139 g/km CO2

Mass: 1920 kg

Hind: alates 52 400, prooviautol 84 900 eurot

Kõlar on ühtlasi ka kujunduselement.
Kõlar on ühtlasi ka kujunduselement. Foto: Mihkel Maripuu
Foto: Mihkel Maripuu
Foto: Mihkel Maripuu
Plastist rattakoopalaiendid ja suuremad rattad on sisuliselt ainsad välised eritunnused.
Plastist rattakoopalaiendid ja suuremad rattad on sisuliselt ainsad välised eritunnused. Foto: Mihkel Maripuu
Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles