Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Repliik: 5 nõuannet idu- ja itifirmadele, kuidas Postimehe uudistelinti mitte pääseda

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Kuvatõmmis

Postimehe postkasti laekub päevas sadu ja sadu e-kirju - pressiteateid, ettepanekuid, vihjeid, sõimu, varjatud ja otsest reklaami ning muidugi spämmi.

Kõik vähegi mõistliku teemareaga meilid loetakse vähemalt diagonaalis läbi ja ning käivitub karm filter: mis läheb kohe töösse, millega tasub veel vaeva näha, mis ei vääri üldse tähelepanu. Jagan nüüd ausalt enda kahe viimase aasta valikute karmi filtrit. Selles osas, mis idu- ja tehnoloogiaettevõtete puhul kohe kindlasti läbi ei lähe ja mida sellele vaatamata järjekindlalt meile edasi saadetakse. Või kui läheb, siis tööõnnetusena mõne teise toimetuse poolt või kapitaalselt ümber töödelduna.

Viis enimlevinud ämbrit on minu hinnangul järgmised:

1. Suurushullustus vol 1: ärge unistagegi, te ei asu homme maailma vallutama

Olen saanud kümneid teateid sellest, kuidas kohe-kohe on valmimas toode, mis pakub kohe homme konkurentsi Google'ile ja Facebookile endale. Või kuidas leiutatud on toode, mis keerab maailma ajaloos täiesti uue lehekülje. Asja veidi lähemalt uurima asudes jõuad aga selgusele, et valminud on tõesti suurepärane, hästi kujundatud ... PowerPointi esitlus. Kõik, isegi ei midagi turuanalüüsi laadset. Meeskond komplekteerimata, raha pole veel sentigi, idee läbi seedimata, prototüüpi pole. Ilmselgelt liiga vara meedia jaoks, räägime poole aasta pärast uuesti. Seniks jõudu.

2. Ekspert soovitab: viis nippi, kuidas....

Jah, sisturunduse tekstide loojad muutuvad järjest professionaalsemaks. Tahaks kohe tunnustada, kuid ei taha seda tunnistada. Need sarnanevad järjest enam ajakirjanduslikele tekstidele – hästi vormistatud, kantseliit välja visatud, tsitaadid sees ja ülesehitus loogiline, esineb pehmeid kriitikanooligi iseenda pihta. Sisuks reeglina kõikvõimalikud edetabelid, galeriid, soovitused. Asjaolu, et viidatu ekspert töötab tehnoloogiaettevõttes E või T märgitakse vaid ääri-veeri. Kuid see kõik on ikkagi reklaam ja nende õige adressaat on reklaamiosakond. Aga ikka üritatakse: mängitakse ajakirjanike laiskusele, teadmatusele, kogenematusele, klikivajadusele – saaks ju copy-paste'iga kerge vaevaga loo linti ja klikid kirja. Mul on tõsine allergia kõige vastu, mis sisaldab väljendeid «ekspert soovitab» või «viis nippi». Palun, ärge saatke enam. Veel piinlikum on näha, et selliseid asju kuskil ka avaldatakse.

3. Suurushullustus vol 2: plaan laieneda Londonisse

Aeg-ajalt laekub teateid selle kohta, kuidas mõni ettevõtte teatab uhketest kavatsustest laieneda vähemalt Londoni, aga juba ka Silicon Valley või Singapuri turule – tegelikult juba ollaksegi seal. Kuidas selleks on asutud suurepärasesse partnersuhtesse mõne tõelise suurettevõttega ning kaasatud summa, mis loomulikult ei ole avalik. Reeglina järgnevad neil juhtudel päringud äriregistrisse ja mõned täpsustavad küsimused: mida plaan reaalsuses tähendab, kas kontor juba püsti, milles seisneb partnerlus? Neetult tihti avastad, et suurepärane koostöö tähendab selle ühe-mehe iduettevõtte ühte töökohta selle suure ettevõtte kontoris, et see suurettevõte on tegelikult selle idufirma kaubamärgi värske omanik (ja et idu võeti üle 1 euro eest), et laienemisplaan on unistus. Jääb küsimus, miks selle teatega meediasse tuldi, kui selle taga on õõnsus. Võtab nõutuks.

4. Liiga ilus, et olla tõsi

See tendents ei puudutagi mitte niivõrd konkreetseid ettevõtteid, kui kõikvõimalikke katusorganisatsioone, riiklikke programme ja kogukonnaliidreid. Kuulge, mis oleks, kui laseks teistel otsustada, kui edukad ja ilusad te olete! Miks te seda ise enda kohta rõhutate, see ei ole ju sünnis? Kujutate ette seltskonnas sellist daami? Miks ei võiks avalikkus otsustada, kas trendid on positiivsed, statistika tõusu näitav, õnneks on põhjust. Eneseimetlusest kirgastumine näeb kõrvalt vaadates pehmelt öeldes kummaline välja. Eriti kui selle joovastuse nimel asutakse peitma mitte nii ilusaid ja armsaid numbreid, mängima investeeringuid aastate vahel ümber, nimetama saadud laenusid rahasüstiks. See viitab juba kergele sõltuvusele? Või vajadusele enda olemasolu õigustada? Uhh, tahaks need teated õlgadelt maha raputada, aga ok – otsime ka tasakaalustavaid näitajaid ja katsume midagi seeditavat välja saada. Ja oi seda vihalõõma, mille osaliseks ajakirjanikud saavad, kui need teised numbrid ka välja otsitakse...

5. Ebausaldusväärsus

Ajakirjanike silmis on rohkelt usutavust ja usaldusväärsust kahandavaid nähtusi. Esiteks näiteks see, kui teate saatja tsiteerib iseennast – kas tõesti puuduvad ettevõttes kõneisikud peale turundusspetsialisti? Teiseks võõraste sulgedega ehtimine: viimase aja trendina edastatakse näiteks üksteise võidu kellegi teise koostatud statistikat kogu turusektori kohta ja üritatakse seda enda tsitaatidega värvida. Kolmandaks statistikast ilmselgelt vaid positiivse väljaotsimine.

Lõpetuseks soovitus: poleks üldse paha pressiteadete vihtumise asemel ajakirjanikuga arutada, kuidas ja mis külje pealt mingit teemat või uudist avada. Räägi ajakirjanikuga, ära löö teda!

Tagasi üles