Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Arvustus: Kas PlayStation VR mäng Farpoint on midagi väärt?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Võõral planeedil kentsakate olendite suunas tulistamine on mängu põhitegevus. | FOTO: Sony / Impulse Gear

Iga kord, kui ma olen kohustatud VR-mängudest arvustusi kirjutama, olen ma pisut kõhklev. Kas ma peaksin neid hindama täpselt samamoodi nagu kõiki teisi mänge või on nende puhul aksepteeritav, kui ma pisut läbi sõrmede vaatan ning kõik need konarlikud küljed kasvuvaludena kirja panen?

Farpoint on siinkohal suurepärane näide, sest iseseisvalt pole tegemist millegi erilisega. Võttes aga arvesse, et PlayStation VRi peal (vähemalt peale seda esimest hurraad) väga midagi mängida ei ole, tundub Farpoint justkui mitme pügala võrra parem olevat, kui ta tegelikult on.

Teose lugu leiab aset kosmoses, sest kuhu mujale võiks ühe virtuaalreaalsusmängu asetada? Terve trobikond Maa teadlaseid on ühte kitsasse kosmosejaama tuubil täis topitud ning üheskoos uuritakse kohe naabruses elavat anomaaliat (teatud ka kui hõljuv lilla kogum). Mängija asetatakse kosmoselaeva Wanderer piloodi rolli, kelle ülesandeks on jaamast peale korjata kaks teadlast, et nood koju viia. Anomaalia aga otsustab täpselt õigel ajal pauku teha ning nii piloot, kaks teadlast kui ka ülejäänud hunnik metalli ja liha kukuvad läbi kosmilise ussiaugu tundmatule planeedile.

Sellele järgneb umbes viis tundi Marsile sarnaneva planeedi peal ringitallumist, et püssiga pahasid putukaid, roboteid ja muid ebasõbralikke eluvorme tulistada. Lugu on klišeeline pläust, mille eksistentsi on võimalik äärmiselt lihtsalt unustada, kui kuuejalgsed parasiidid aegluubis mulle näkku üritavad hüpata ning minust mööda karates viisakalt tagasi mu vaatevälja sibavad. Kui üldjuhul oleks tegu üheülbalise ja äärmiselt keskpärase mänguga, siis suureks päästjaks on koos mänguga kaasa tulnud Aim Controller (Farpointi saab ka ilma selleta mängida, ent ma ei näe põhjust, miks keegi seda teha peaks tahtma).

Minimalistliku disainiga plastmassrelv suudab virtuaalreaalsuses sootuks teise kuju võtta. / The Verge

Aim Controller (edaspidi AC) võib ju välja näha pisut tobe (olgem ausad – plastmassrelvad, mille otsas on ümar kummist tuluke, ei ole just kõige karmima moega riistapuud eales), ent suudab anda Farpointile eelise, mis takistas mul PS VRi peast võtmast. Matkides virtuaalreaalsuses leiduvat relva, suudab AC tekitada tunde, justkui ma laseksingi päris püssi… noh, peaaegu, kuigi võimalus püss palge võtta ja läbi „reaalse“ sihiku sihtida on üsnagi tervitatav võimalus, mis annab elamusele lisaväärtust.

Kõik tavapäraselt Dualshock 4lt leiduvad nupud on ka AC peal esindatud, seega on vaid loomulik, et kogu maailmas ringi liikumine toimub analoognupu abil. See on üks positiivsemaid külgi, sest üldjuhul on mängija kas paigale liimitud või hüppab ühest kohast teise teleportatsiooni abil. Muidugi, miinuseks saab lugeda aeglasemat sorti kõnnaku ja väga, väga veniva rännaku läbi punase kõrbe, enne kui esimest vaenlast kohatakse. Tänu sellele võib hakata tuska tekitama ka mängijat ümbritsev keskkond, mis on küll visuaalselt kena (graafika on mängul hea), ent igav ning mitte just kõige vaheldusrikkam.

Farpoint on äärmisel juhul pisut üle keskmise mäng, mida tasuks sellegi poolest proovida… aga ainult koos Aim Controller puldiga. Tänuväärt on asjaolu, et AC ei jää (teoreetiliselt) pelgalt ühekordseks katsetuseks, vaid üritab olla standardiks ka tulevaste VR-tulistamismängude puhul. Kui hästi see välja kukub, näitab juba aeg.

Tagasi üles