Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Arvustus: Kas Mafia III uusim lisapakk on ostmist väärt?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Stones Unturned koosneb suuremalt osalt üheülbalistest tulistamissektsioonidest ning vähemal määral ka autoga sõitmisest. | FOTO: 2K Games / Hangar 13

Mul läks Mafia III uusima lisapaki, Stones Unturnedi juurde jõudmisega pisut kauem, kui algselt plaanisin. Ideaalses maailmas oleks olnud tegu eelmisest laiendusest parema episoodiga, reaalsuses jäi ta aga samale keskpärasele pulgale.

Eelmisel sügisel ilmunud avatud maailmaga märulimängu Mafia III järjekorras teine loopõhine lisapakk Stones Unturned toob tagasi põhimängu ühe populaarseima tegelase CIA agendi Donovani, kelle minevik teda kummitama tuleb. Appi tuleb Lincoln ning üheskoos asutakse seda tüütut tonti püüdma. Kuigi kahe mehe vahel leidub kohati pisut humoorikat kahekõnet, ei suuda lühikene lugu millegagi üllatada. Pigem kaldutakse tuttavlikele radadele, pakkudes klassikalistest klišeedest koosnevat kompotti. Donovani minevikukoll Connor Aldridge näib justkui omavat sügavamat taustalugu ning meestevahelist tüliõuna reklaamitakse kui midagi koletut, ent kui lõpuks paljastub viha allikas, serveeritakse mängijaile järjekordne pettumus: „See ongi kõik?“

Mängitavuses muudatusi ei ole – kõik, mis oli katki ja ebamugav põhimängu, on katki ja ebamugav ka siin. Veidral kombel otsustasid arendajad pakkuda mängijatele ühte „pingelist“ tagaajamisstseeni kitsastel tänavatel, mis tänu kehvemapoolsele sõdiutunnetusele üldse ei töötanud. Lisaks sellele kohtab teatud kohtades lausa amatöörlikku tasemeehitust. Ühel hetkel leidsin ennast kitsast koridorist, mis allapoole viis. Selle lõpus ootas ming üks tilluke uks, mille taga oli ringikujuline tuba. Toa igas küljes seisid relvadega härrasmehed, kes minu sisenemist takistada soovisid ning selleks moodustati pudelikael, millest väljumiseks pidi korralikult näpuaeroobikat harrastama ja kohati pimeduses kobades laske sooritama. „Õnneks“ oli lisapakil pikkust kõigest mõne tunni jagu, seega ei pidanud neid kitsaskohti kaua taluma.

Muidugi ei olnud kõik üdini kohutav – jätkuvalt saan kiita ilusaid vahevideoid ning head häälnäitlemist. Samuti saan jätkuvalt Lincoln Clay tegelaskujule ühte püstist pöialt näidata (sest kahe jaoks on siin natuke liiga palju raisatud potentsiaali). Siiski jääb sellest väheks, et toda üürikest monotoonset kogemust mängijatele soovitada.

Tagasi üles