/nginx/o/2017/08/25/7026153t1h237a.jpg)
Levante S on Maserati värske linnamaasturi raevukaim kehastus: lärmakas, silmatorkav, itaallaslikult temperamentne ja emotsioonidest tulvil.
Alfa Romeo on mulle elu jooksul õpetanud, et itaallastel ei ole vigu. On veidrused, on omapära ja on iseloom. Aastate jooksul on Maserati päris palju iseloomu näidanud ning isegi veel üsna värske Ghibli V6 S on kohati karmi kriitikat saanud, seega olen põnevil, kuidas on õnnestunud Maserati esimene linnamaastur. Ma ei pea Maserati sammu SUVde turusegmenti astuda pühaduseteotuseks. Aston Martin, Lamborghini ja isegi Ferrari teevad seda, ning tõenäoliselt järgmise 15–20 aasta jooksul toovad isegi Koenigsegg ja Pagani välja oma kõrge kliirensiga volaski. See on normaalne. Pole mõtet ajale jalgu jääda.
Maserati on mõneti siiski ajale jalgu jäänud, aga seda väljendi parimas mõttes. Levante S tundub hoolimata aastanumbrist 2017 nagu vanema põlvkonna aparaat. Julgen peaaegu kasutada sõna «analoogne». Seda illustreerivad hästi mõned tehnilised lahendused, nagu näiteks vana kooli mehaaniline piiratud libisemisega diferentsiaal tagasillas ja hüdrauliline roolivõimendi. Hüdrauliline roolivõimendi! Aastal 2017! Aitäh, Maserati, see oli geniaalne. Ilma igasuguse irooniata.
Roolitunnetus ja rataste kaudu juhini jõudev tagasiside on linnadžiibi kohta igatahes esmaklassilised. Lisaks liigutab Levante S-i, sarnaselt Jaguar F-Pace’iga, enamiku ajast edasi tagumine sild, esirattad sekkuvad vaid kiirendamisel või raskemates teeoludes ja sedagi maksimaalselt 50 protsendi ulatuses. Lisage veel madal raskuskese (Maserati väitel klassi madalaim, tegelikult siiski kõrgem kui BMW X5 M-i või Porsche Cayenne Turbo oma) ja saame linnamaasturi, mis käitub peaaegu sportliku sedaani moodi. Peaaegu.
Klounirindade, selfide ja alati väljapoole projitseeritava edukuvandi ajastul on ka Maserati Levante S esmajärgus kinni näilisuses. Väljast või rooli tagant auto mõõtmeid hinnates tekib tunne, et tegemist on tõelise Leviathaniga. Kapott laiutab esiklaasi taga nagu kopterikandja maandumisplatvorm. Uksed on paksud, nagu oleks masin tanki soomusesse rüütatud, aga seest...
Juht ega kõrvalistuja kurta ei saa, aga taga jäävad pikemad poisid hätta. Ja keskel – üks kleenuke tüdruk ütles, et need olid tema elu ebamugavaimad 50 kilomeetrit. Samuti on linnamaasturi kohta üsna «iseloomukas» Levante S-i pagasiruum. 580 liitrit. Tõsi, tagaistmete seljatugi on 60:40 konfiguratsioonis alla klapitav, aga ruumi pole palju.
Ent siis on hääl... Mul on Levante veidrusi keeruline meenutada, kuna piisab vaid ta nime mainimisest, kui mälestustes kerkivad esile see kume urin ja apokalüptiline kriiskamine, mida Levante S spordirežiimis kuuldavale tõi. See oli kui hüüatus hääbuvast maailmast, dinosauruste ajastu videvikust. Ilma kahtlusevarjundita – hääl on Levante S-i absoluutselt parim omadus! Muide, see lärm on täiesti orgaaniline, töötlemata, toores... ja «mahe». Külmkäivitusel kõlab, nagu oleks unine draakon silmad avanud. See on nii rets.
Paraku ei suuda 3,0-liitrine ja kahe turboga varustatud V6 jõujaam alati Levante S-i lõrina kirjutatud veksleid välja lunastada. 430 hobujõudu arendav mootor ei ole kindlasti uimane, aga samas ei tundu Levante S ka kunagi väga kiire. Üldiselt on jõudu alati adekvaatselt, aga ohtrad kolmhargi-logod tõotavad palju enamat. Kapotti avades oli mu esimene reaktsioon: «Vau, kui avar!» Avar, kuna väga tõenäoliselt ilmub sinna järgmise aastanumbri sees Quattroporte ja Ghibli sedaanidelt tuttav 560 hj arendav ja 3,8-liitrine topeltturbodega V8, mis jõudefitsiidile igaveseks kriipsu peale peaks tõmbama.
Kerge nurina kutsub esile aga terav kontrast sõitjate ruumis kasutatud materjalide kvaliteedi vahel. Ülipeen punane nahksisu vääriks enda kõrvale kindlasti paremat kui nukker plastikust analoogkell armatuurlaual. Pigem Casio kui Rolex.
Samuti riivab nii nägemis- kui ka kompimismeelt hüperplastikune käiguvalits. See tundub käe all odav, habras, logisev – ja püha müristus, kunagi pole miski mulle nii palju peavalu valmistanud! Äärmiselt ebaintuitiivne ja iga liigutus käiguvalitsaga muutus tüütuks katse-eksituse jadaks. Tüdrukud näitasid kõrval näpuga ja naersid.
Tegelikult olin üllatunud, et sport-linnadžiibil nagu Levante S ei ole käiguvahetuslabad baasvarustuses. Aga tegemist on tõesti 303 eurot nõudva lisaga. Samuti ei kuulu baasmudeli varustusse näiteks esiistmete soojendus (454 eurot), parkimiskaamera (484 eurot), pimenurga hoiatussüsteem (706 eurot) ega isegi elektriliselt reguleeritav roolisammas (404 eurot). Aga nende vidinateta ei kujutaks elu luksusmaasturiga eriti ette. Ja ütlen ausalt, et auto mõõtmeid arvestades ei tasuks ka 1210 eurot maksva 360-kraadise parkimiskaamera arvelt koonerdada. 1665-eurost Harman Kardoni helisüsteemi soovitaksin seevastu vältida. See kõlab, nagu üritaks hunnik hiiri kartulikotis bändi teha.
Ma virisen palju, aga tegelikult häirisid need omadused mind esimesed neli tundi. Ülejäänud nädalavahetus möödus autosse sügavalt kiindudes. See agressiivne ja ilmeksimatult maseratilik välimus võib küll vastakaid emotsioone tekitada, aga külmaks ei jäta kedagi. Mind pani alati juba eemalt muigama.
Maserati Levante S oli rohkem kui sportmaastur. Rohkem kui oma osade summa. Temas oli seda erilisust, mis inimese ja masina vahel emotsionaalse liidu, sõpruse tekitab. Peaga on seda keeruline soovitada, südamega aga jaa, jaa ja veel kord jaa!
Maserati Levante S
Mootor: 2979 cm3, V6 bensiin, bi-turbo,430 hj, 580 Nm
Sooritus: 0–100 km/h 5,2 s, 264 km/h
Jõuülekanne: 8-käiguline automaatkäigukast, nelikvedu
Kulu: 10,9 l / 100 km, 253 g/km CO2
Mass: 2109 kg
Hind: alates 92 340 eurost