Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Üks isemoodi autoklassik. Changer, kes kõnnib omapäi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Selles autos saavad kokku omaniku tudengipõlve unistused ja karm reaalsus.
  • Auto nimi pärineb ühelt tuntud kirjamehelt, kes teatas, et «see on ju Changer!».
Changeri aluseks olev Dodge Challenger ja Plymouth Barracuda on sõsarautod ning ‘Cuda erineb Challangerist eeskätt kujunduse ja pisut lühema telgede vahe poolest. | FOTO: Liis Treimann

Võta piisavalt suur anum, pane sinna kaks osa Dodge Challengeri ja üks osa Dodge Chargerit ning hakka hoolsalt segama. Umbes 1500 töötunni järel on sinu garaažis midagi säärast, mis koondab endas kahe muskelautost legendi iseloomulikke tunnuseid.

/ Liis Treimann

See lugu saab alguse kirgastumisest, mis tabas möödunud sajandi kuuekümnendate alguses kõiki USA autotootjaid peaaegu korraga. Sellest sai alguse muskelautode kuldne ajajärk, mis kestis pisut üle kümnendi, enne kui seitsmekümnendate alguses lahvatanud naftakriis sellele kindla käega kaane peale pani.

Nimelt avastasid General Motors, Ford Motor Company ja Chrysler Corporation üksteist kiivalt jälgides, et müügitulemused on otseses seoses nädalavahetustel ringrajal ja kiirendusvõistlustel saavutatud eduga. Nii sündiski muskelautode klass, mille esindajateks said kättesaadava hinnaga autod, mootoriruumis marutamas võimas V8. Sellised liikurid pidid põrmustama vastasleeri esindajad nii ametlikel kui ka mitteametlikel jõukatsumistel ja vägikaikaveos sündis terve pinu plakatikangelasi, mida pakuti kolmes eri suuruses.

Esmalt pakiti jaksukamad jõuallikad täissuuruses (full-size) kaheukselistesse keredesse, mille tuntuimaks esindajaks on ehk Chevrolet Bel Air ja Chevrolet Impala SS. Hiljem kolisid järjest võimsamaks muutuvad jõujaamad ka väiksematesse keredesse (mid-size), mille vapiloomaks võiks pidada Pontiac GTOd, Chevrolet Chevelle SSi ja Dodge Chargerit. Ford Mustangi sündides sai tänu sellele mudelile alguse kolmaski klass (hilisem ponycar), mille esindajad olid ülejäänutest kompaktsemad, ent siiski neljakohalised autod. Ja just selles klassis sündisid seitsmekümnendate alguses ka muskelautode pööraseimad versioonid, sest erinevalt täissuuruses või keskmises mõõtkavas valminud vendadest mähiti väiksemate kerede korral autot mootori ümber juba õige tagasihoidlikult.

Unistuse lähtematerjal

Chrysleri poolel – praeguse nimega Fiat Chrysler Automobiles – hoidsid muskelautode au nii Chrysler ise kui ka Plymouth ning Dodge ja just viimasel õnnestus see ettevõtmine iseäranis hästi. Teise põlvkonna nurgelise ja agressiivse ilmega Dodge Chargeri populaarsusele aitas usinasti kaasa kinokunst, nagu näiteks üks filmiajaloo parimaid tagaajamisstseene filmis «Bullitt! (1968), milles «Steve» McQueen jälitab Fastback-kerega Mustangiga 1968. mudeliaasta Dodge Chargerit, mille mootoriks oli 375 hj arendav 440-kuuptolline (7,2 liitrit) «Big-block». Sarnane lugu sai teoks ka numbri võrra väiksema Dodge Challengeriga, mis toodi turule vastukaaluks Chevrolet Camaro ja Ford Mustangi ülemvõimule ja mille tegi jalapealt kuulsaks osalemine kultusfilmis «Vanishing Point» (1971). Selles pihustub koos peaosalisega vastu buldoosereid tolmuks valge Dodge Challenger R/T 440 Magnum, millel mootoriks Chargerite põues tuntuks saanud 7,2-liitrine «Big-block». Nüüd te siis teate, millised autod kohtuvad neil piltidel olevas mustas «Changeris».

Selle auto omanik on veendunud Mopari fänn – nimetus koondab ühise mütsi alla Chrysleri ja sellega liidetud kaubamärgid, millest tuntuimad on Dodge ja Plymouth – ja tema mustas müdistajas saavad kokku mehe tudengipõlve unistused ja karm reaalsus. Esimesed hakkasid idanema ühel suvel, kui toonane üliõpilane piiride avanedes suveks Soome ühte autotöökotta tööle sai. Ühel vastas asuva värkstoa mehaanikul olevat olnud must, mootorikattest välja turritava kroomitud mahtkompressoriga 1968. aasta Charger, millega ta õhtuti ilmarahva rõõmuks asfaldile jutte vedada armastas.

Chargeri jõuline välimus ja metsik olemus graveerisid end igaveseks tudengi kolba siseküljele. Ent tagasi kodus olles avastas noorsand kurbusega, et Charger ei mahu NSV Liidu standardmõõtudes garaaži, mida ta vaimusilmas auto renoveerimiseks kasutas. Sestap keskendus mees edaspidi garaaži mahtuvale Mopari muskelautode tandemile, milleks olid Dodge Challenger ja selle sõsarautost Plymouth Barracuda, mille jaksukate eriversioonide mudelinimeks ka suupärasem 'Cuda.

Teostunud unistus

Aastate möödudes käis mehe käest läbi mitu Challengeri, 'Cudat ja Chargerit, kuid pidama ei jäänud neist ükski. Kuni sinnamaani, kui tema kätte jõudsid taastamist vajavad roheline Challenger ning 1968. aasta Charger, millele eelmine omanik oli kaasa pakkinud teise auto jagu haruldasi esi- ja tagaosa detaile. Just siis meenus mehele tudengipõlve dilemma ning ta otsustas ehitada ENDA unistuste muskelauto, millel oleks Chargeri jõuline välimus ja mis mahuks «Mustamäe garaažikooperatiivi boksi».

«Changeri» aluseks sai kahjustatud C-piilariga 1972. aasta Challenger – 318-kuuptollise (5,2 liitrit) V8 ja kolmekäigulise automaatkäigukastiga varustatud isend –, millele liideti Dodge Chargeri kujunduselemendid: C-piilarite vahele uputatud väiksem tagaaken, käsitööna valminud esi- ja tagapaneelid koos Chargeri tagatulede, muudetud põrkeraudade, ukselinkide, ümberehitatud armatuurlaua ning käigukastitunnelil paikneva Chargerist võetud konsooliga. Auto nimi pärineb aga ühelt tuntud luuletajalt ja kirjamehelt, kes projektist kuuldes teatas veendunult, et «see on ju Changer!».

5,2-liitrine V8 vastab kerenumbrile ja on tavaseades, USA autode fännid ümisevad klapikambri kaasi nähes tunnustavalt. / Liis Treimann

Üheks suuremaks ümberehituseks oli Chargeri vaimus kujundatud katuse tagaosa ja tagaakna loomine. / Liis Treimann

/ Liis Treimann

/ Liis Treimann

/ Liis Treimann

Auto valmimiseks kulus enam kui kahe aasta vältel üle 1500 töötunni ning päris valmis ei saa see ilmselt kunagi, sest auto esiosaga pole omanik veel sada protsenti rahul ja soovib selle ringi ehitada. Tema eesmärk on varustada auto Chargerile omaste klapptuledega, sest praegu käivad Challengeri ümarate tulede ette iluvõre taha libisevad paneelid. See on kõike muud kui lihtne ülesanne, sest numbri võrra suurema ning üsna kandilise esiosaga Chargeri tükid tuleb toimima panna märksa väiksemas ja ümaramate nurkadega vormis, mis eeldab ka mootorikatte ja esitiibade ulatuslikku ümberehitust.

Mina jätaks selle tegemata ja naudiks lõppematu ehitamise asemel V8 müdinat, sest kogu ümberehitus on tehtud sedavõrd hea stiilitunnetusega, et tulem mõjub kõike muud kui naeruväärselt ja võinuks vabalt välja veereda ka emma-kumma autotootja enese sepikojast. Omaniku sõnul olevat suurim kompliment see, kui isehakanud «asjatundjad» kokkutulekutel seda liikurit Ford Mustangil põhinevaks Mercury Cougariks peavad. Või siis Rootsis kohatud Mopari fänn – mees, kes müüs Chrysleri esinduses töötades nii Chargereid kui Challengere –, kes tunnistas, et ei suutnud tunni ajaga tuvastada, mis imeloomaga täpselt tegu on. Üks, ainus ja eriline auto, mis viitab parimale kümnendile muskelautode ajaloos.

/ Liis Treimann

Dodge Changer

(2017)

Mootor: 5,2 liitrit, V8, bensiin, vabalthingav, 155 hj (DIN), 352 Nm

Jõuülekanne: 3-käiguline automaatkäigukast, tagavedu

Sooritus: 0–100 km/h 9,7 s, 171 km/h

Kulu: 17,9 l / 100 km

Mass: 1505 kg

Lisalugu

KLASSIKU ÜMBEREHITUS ON LIBE TEE

Klassiku ümberehitus on libe tee, kuid loo peategelase kujundanud „noorel disaineril“ õnnestus sellel kulgeda ninali käimata. 5,2-liitrine V8 arendab tänases vääringus 155 hj ja kiiruse 100 km/h saavutab selline auto 9,7 sekundiga.

Mudeliaastatel 1970 ja 1971 arendas sama mootor u 230 hj, sest siis kasutati suuremat surveastet ja ka saastenormid olid leebemad.

Tagasi üles