Honda Baltic tähistas Civicu üheksanda põlvkonna saabumist sõiduga Euroopa põhjatippu Nordkappi ja tagasi. Ei võisteldud mitte kiiruse, vaid selle peale, kes kõige väiksema kütusekogusega sihtpunktis ära käib.
Säästva sõidu väljakutse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ekspeditsioonile sai kandideerida igaüks, selleks tuli veebis sooritada Honda-teemaline «kontrolltöö» heale hindele. Vastajaid kogunes ligi 3000 ja nende hulgast selgitati 14 õnnelikku välja sõidukatsetega.
Nordkappi sõitmiseks anti seltskonnale 1,8-liitrise bensiinimootoriga ja automaatkäigukastiga uued Civicud. Et osalejatel oleks ikka põhjust võidu nimel pingutada, oli auhinnafondi suuruseks soliidne 3500 eurot.
Esikoht tõi kaheliikmelisele tiimile 2000, teine koht 1000 ja kolmas 500 eurot.
Võistlejate teekonnal hoidis silma peal tark jälgimissüsteem nimega SeeMe – igasse autosse oli Oskando paigaldanud GPS-seadmed, mis edastasid infot mobiilside vahendusel «keskusesse». Edastatav info hõlmas lisaks koordinaatidele ka kütusekulu, kiirust jm põnevat, mida auto ECU (ehk aju) teab. Teekonnal oli kümneid kontrollpunkte, mille piirkonda jõudmisel saabus mobiilile seda kinnitav sõnum.
Avar, lage, valge...
Lisaks seitsmele võistlevale tiimile osales neli n-ö tugiautot, sh Postimehe tiim koosseisus Glen Pilvre ja Tiit Sermann.
Meie eriti säästa ei püüdnud, pigem sõita nii, nagu autoga ikka sõidetakse, ja vaadata, kuidas tundub ja palju kulub. Igaks päevaks (v.a Nordkapp) oli kavandatud 700–800 sõidukilomeetrit, nii et ega palju aega niisama «hängimiseks» ei jäänud.
Mindi läbi Rootsi, tuldi läbi Soome – ja on vast üleliigne mainida, et (kiir)teekonna lõunapoolsem osa ei paku just erilisi looduspilte. Mida rohkem põhja poole, seda enam on aga põhjust autoaknast välja vaadata – puud muutuvad üha madalamaks ning lõpuosas polegi enam midagi peale sambla.
Talvekuudel Nordkappi omavoliliselt sõita ei tohi, kaks korda päevas eskordib sahk autodega huvilisi viimased kuus käänulist kilomeetrit. Ilmaoludega on Nordkapil keeruline suhe, enamasti võidab ilm, ja mitte heas mõttes. Meil aga kõige hullemini ei läinud – taevas polnud küll sinine, aga päris padu-udune ka mitte. Kokkuvõttes avanes väga avar, lage ja valge pilt.
Geograafiliselt pole Nordkapp tegelikult see kõige-kõigem põhjatipp – sinna jõudmine eeldab veel 2 x 9 kilomeetri pikkust jalgsimatka. Nordkappi aga pääseb autoga (!) ja kui õues igav hakkab, saab külastada hiiglaslikku nännipoodi, kust võib osta näiteks viie euro eest Nordkapi tikutopsi...
Paar sõna ka ökosõidust – sest tegelikult sai kohe algul selgeks, et tegemist on ikkagi tõsise võistlusega, mitte niisama vaba aja veetmisega. Juba Tallinna sadamas järjekorras seistes vajutasid tulevased võitjad säästugaasi põhja – milleks mootorit pruukida, kui saab ka lükates.
Siis tundus see naljakas, aga kokkuvõttes ei saanud otsustavaks mitte liitrid, vaid suisa milliliitrid. Enamasti polnud võimalik marsruuti valida, aga vahel siiski, eriti linnades-asulates kontrollpunkte otsides. Sealjuures sõitis mõni võistleja lausa valele poole, mõni unustas kontrollpunkti, tagasisõitmise vms.
Võistlus sajandike peale
Võistlus sai lõpliku punkti alles Tallinnas Catweesi esinduses, aga pingerida oli enam-vähem selge juba Nordkapis. Võitjatiimi summaarne kulu oli 182,2 liitrit, keskmine kiirus 54 km/h ja teekonna kogupikkus 3580 kilomeetrit. Kusjuures kõige lühema tee – 3573 km – leidis hoopiski kõige kiirem tiim (61 km/h).
Tõsi, võitjatiim tegi teisel päeval väikese valearvestuse, muidu oleks ka lühim teekond ilmselt nende nimel olnud. Kõige rohkem põnevust oli kolmanda-neljanda koha jagunemisel ja lõpuks sai määravaks vaid pooleliitrine erinevus kütusekulus.
Võistlus käis sõna otseses mõttes sajandike peale – võitjate keskmiseks jäi müstilised 5,089 ja teise koha tagas 5,122 l / 100 km! Võitis tiim, kes tuligi võitma ega jätnud midagi juhuse hooleks. Võimalikult ühtlasest sõidust tehti täppisteadus, piduripedaali ei vajutatud ja «äriprojekt» toimis peaaegu laitmatult – mida ei saa pahaks panna, sest keegi ju ei keelanud sõitu millimeetri täpsusega kavandada.
Aga teisalt võis nii professionaalne kalkuleerimine mõjuda veidi ülekohtuselt, eriti nende suhtes, kes lootsid ühendada mõistliku (säästu)sõidu muheda reisiga.
Ka Postimehe tiimi salamissioon sai täidetud – uus Civic on säästlik auto ka siis, kui pedaale vajadusel rohkem (loe: normaalselt) vajutada. Keskmine (koos linnade ja peatustega) kiirus 70–80 km/h ja 6–7 liitrit sajale on 1,8 l bensiinimootori kohta väga hea tulemus. Kiitma peab Civicu istmeid, sest pikad tunnid autos seljale laastavalt küll ei mõjunud.
Juhitavus on sportlik ja salongis vaikne, vähemalt lamellrehvidega. Rool tundus esimese hooga veidi närviline, lausa ülitundlik, ent eks iga uus asi vajab harjumist. Kinni on roolist aga kohe väga hea hoida, sest see on mõnus, paks ja asub täpselt õiges kohas.
Me võtsime endale vabaduse veidi rohkem ka kurvilisi teid proovida – valisime Norras teise marsruudi ja põikasime läänerannikule, kus avanevad vaated teevad Nordkapile silmad ette.
Rohkem saab retke kohta lugeda www.ekspeditsioon.ee