Autoajakirjaniku magus-põnev elu

No nii, ja mis meil siin siis nüüd on? See on Dacia Sandero, Prantsuse autotootja Rumeenia haruettevõtte toodetud supermini. Loo autor Paavo Kangur vaatab enne salongi pugemist, mida auto reklaamivoldik lubab ja tõotab.

FOTO: Alius Koroliovas

Uute sõidukite turundusüritused meenutavad sageli Hollywoodi filmi, kus leheneegrid lähevad kajastama mingit rallit Las Vegases – ja siis hakkab alles juhtuma...

Aeg-ajalt kohtan lennujaamas üht autoajakirjanikku. Oi, jälle peab Pariisi minema ja autot katsetama, kurdab ta alati. Varem olid ikka viietärnihotellid, aga nüüd on hakatud kokku hoidma ja ka nelja tärniga nupsavad sisse, näed sa, kuidas elu alla käib! Kujuta ette, proovisime Nice’is Ferrarisid ja lõunasöögiks oli pasta bolognese! Tule taevas appi! Varasem tase oli ikka austrid ja šampanja, kõlab mehe hääles lausa meeleheide.

Kuulan teda ega oska aidata. Äkki tahab ajakirjanikuhärra Soome ehitajaks minna?

Olen ka autoajakirjaniku elu proovinud, ehkki harva. Esimene oli Volvo 960. Must voolav voogav limusiin. Täielik iludus, aga tee oli libe. Õhtulehe ekstaksojuhist autoreporter õpetas, et enne kurvi tõmba hoog maha ja kurvist väljudes lisa kiirust. Varem olin ainult Lada 2106ga sõitnud. Volvo oli parem. See juhtus vist esimesel taasiseseisvuse talvel ja selline auto tundus täiesti kättesaamatuna.

Saan ülitähtsaks külaliseks
Möödus aastake-kaks, kui ühel hallil päeval vaatas Ekspressi peatoimetaja minu depressioonis talvist nägu ja küsis äkki: «Tahad üht autolugu kirjutada? Mine ja sõida.» Teema oli Nissan Terrano. Auto seisis toimetuse ukse taga. Ukerdasin siis Pirita metsas uued suusarajad sisse. Hakkas parem. Aasta oli 1994.

Seejärel sai ikka hulga autosid proovitud. Ükskord helistati ühest autofirmast toimetusse ja öeldi, et neil on äärmiselt kahju minu peale kulutatud ajast ja kohvist, sest lugu ei olnud just ülivõrretes. Kirjutasin Škodast. Minu esimene taasiseseisvusaja auto oli punane Škoda, selline 1,05-liitrise mootoriga põrnika moodi auto, mille esikapoti all sai hoida isiklikke asju. Kord läks ta mul tööle minnes põlema. Nii pajatas mu looke rohkem sellest punasest põrnikast, mille omanik ma kunagi olin, ja vähem rohelisest uustulnukust Feliciast.

Kui korterihinnad tegid rekordeid, otsustas Saksa Auto, et aeg on hakata müüma Itaalia sportautot Lamborghini. Kogunesime siis ajakirjanikega Mustamäel, saime autod istumise alla ja Pärnu suunas minema, et Audru ringrajal tippkiirusi proovida. See oli värviline imekiire auto, mille mootor möiratas meeldivalt, kui talle gaasi anda. Siis tuli kriis ja vist kukkus müügiplaan kolinal kokku.

Kõige-kõige autoüritus oli A-klassi Mercedes-Benzi esitlus marsruudil Frankfurt–Basel–Milano, mis algas tipptennisisti Boris Beckeri vastuvõtuga ja lõppes Milano kuningalossis staaride paraadiga: Shakira, endine iluuisutaja Katarina Witt jne. Kroonika ajakirjanikud Kangur ja [Aivar] Kullamaa oli märgitud VIPideks. Meile anti E-klassi Mercedes-Benz. A-klass oli neile, kes olid võitnud mingi meediamängu, valdavalt noored Saksa autohuvilised. Kokku oli rajal 50 ekipaaži, pluss vaatlejad. Tegime raja läbi, nautisime täiega. Erinevalt Kartaago väejuhist Hannibalist ületasime Alpid poole päevaga. Ja ei mingeid tunneleid.

Saab nalja ja ujuda
BMWga ei õnnestunud mul välismaal käia, küll võtsin osa varalahkunud rallisõitja Eedo Raide meistriklassist, mida nimetatud bränd organiseeris. Kord olid kambas ka BMW müügimehed, sest vist oli tekkinud firma autoplatsil  BMW X5 ülejääk. Kriis oli alanud, kõik äkkrikkad tõid oma autosid tagasi ja nüüd otsiti neile uut turgu. Kuid ei olnud see kahtlemata hea auto taskukohane Eesti Vabariigi ajakirjanikule.

Viimane käik viis mind linnamaastur Renault Capture esitlusele. Hommikul vara üles ja lennujaama, et sõita läbi Kopenhaageni Vilniusse. Kui saab ringiga, pole mõtet otse minna. Majutus Balti autoajakirjanike vanas tuttavas hotellis 30 kilomeetrit Vilniuse piirist. Püüdlikud miniseelikutes leedulannad jagasid võtmed kätte ja ütlesid:  «Sõitke!» Seltskond oli võrdlemisi juhuslik, sest plaaniline autoesitlus tuli läbi viia, aga kõik paadunud autoajakirjanikud olid juba Capturet katsetanud ja ehk oma lookese, mis kubises tehnilistest näitajatest, kokku kirjutanud.

Kahe päevaga oli võimalik ära proovida kogu Renault’ ja Dacia autopark. Renault’ viimaste aastate rahvusvaheline edu on saanud alguse Nissani ja Dacia äraostmisest. Loodetavasti tuleb sellest sünergia kõigile. Rumeenia päritolu Daciast on vaieldamatult saanud rahvusvaheline edulugu ja see bränd müüb väga hästi ka Aasias.

Hispaanias toodetav kiire kirglik Capture oli muidugi parem kui Dacia. Selles polnud kahtlust. Kui sõita enam ei viitsinud, siis parkisin auto järve äärde ja tegin väikse meeleoluka ujumise, et meeled värskena hoida. Proovisin ka väga sportlikku Renault’ kupeed. Sellesse autosse ei soovitaks ma uimase peaga ronida.

Milleks see kõik? Ilmselt on tootja plaaninud oma kulueelarvesse esitluse raha ja plaan tuleb täita. Pealegi ei saa autoajakirjanik lugu kirjutada, vaadeldes autot salongis või internetis. Kes sellist lugu loeks – käisin salongis ja vaatlesin autot!? Jama ju.

Ja siis hakkab juhtuma...
Kõikvõimalikud turundusüritused meenutavad mulle Hollywoodi filmi, kus ajakirjanikud lähevad kajastama mingit rallit Las Vegases, ja siis hakkab juhtuma. Filmi pealkiri ei tule meelde, aga üpris tõetruu lugu. Inside joke minu jaoks.

Kõigis neis turundusüritustes on kummalist absurdi ja huumorit. Ma ei imesta, kui arstid ja toote-esitlejad lähetatakse kuhugi Ameerikasse konverentsile, et kuulata ettekandeid uuest tabletist. Kindlasti saab rohkem teadmisi kui tootereklaami lugedes.
Üldiselt pidi reklaamimaailmas kehtima reegel, et pool eelarvest lendab ikkagi taevasse.

Seetõttu kasutatakse tarbija südamesse jõudmiseks erinevaid teid. Pole ühte ja ainuõiget teed. Otepääle saab ka mitut moodi sõita. Läbi Kanepi, läbi Saverna, läbi Pangodi, läbi Sangaste või Rõngu. Ikka jõuad Nuustakule. Viimati katsin selle vahemaa autoga, mida Jeremy «Top Gear» Clarkson peab maailma igavaimaks. Aga meie automaitse tõesti ei kattu.

Tagasi üles