Aivar Pau: sõidujagamine on suur bluff (1)

Aivar Pau
, tehnikaajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aivar Pau
Aivar Pau Foto: Liis Treimann

Tõenäoliselt on nüüdseks kõik asjapuutuvad aru saanud, et mingisugust jagamismajandust selle plaanitud kujul ei ole olemas, on aga riigi nõrgapoolne katse oskusteta inimestele tööd leida ja paari ettevotte rahakoti täitmiseks loodud lihtlabane umbluu.

Tuletagem meelde, mis oli jagamismajanduse kroonijuveeliks oleva sõidujagamise algne eesmärk: rutiinselt punktist A punkti B sõitvad inimesed võtavad äpi teel leitavaid hääletajaid peale ja jagavad väikese tasu eest sõiduvahendit. Sellest ideest pole tänaseks paraku midagi alles jäänud. Või kas Koplist lennujaama ja sealt Viimsisse sõit meenutab kellelegi tõesti sõidujagamist?

Mingit sõidujagamist ei eksisteeri, on vaid kontrolli alt väljas taksoteenus. Riik võiks jagamismajanduse loosungi lehvitamise ja seaduste vägisi väänamise katsete asemel lihtsalt tunnistada, et ongi ametid ja töökohad, mida tohivad edaspidi pidada täielikud diletandid, ja selle võimaldamiseks tuleb teatud teenuste kvaliteedi- ja kontrollitase alla lasta.

Globaalne tehnoloogiline areng vajab järjest enam targemat ja kallimat tööjõudu ning midagi pole teha – turule jääbki palju odavat ja oskusteta tööjõudu, millele tuleb kriiside ennetamiseks rakendust leida. Teisalt tehakse n-ö tühisõite kõikjal tohutult ja teame Tallinna piirkonnaski, et Murastet, kesklinna, Viimsit ja Pääsküla ühendava metroo asemel eelistab Eesti riik, et kulutaksime selle rajamisele kuluva summa ära aastakümneid igal hommikul ja õhtul ummikutes istudes.

Autot oskavad juhtida paljud – laseme sisuliselt igaühe ka inimesi vedama ja vabal ajal lisakopikat teenima. Kellelgi on kodus korralik muruniiduk – las pügab ära kogu küla krundid. Lähen oma pakile järele – saan äpist teada minu kanti suunatud saadetised ja toon ka need ära. Nagu ka omal ajal kolhoosi traktorit ja naabriga jagatavaid tööriistasid.

Midagi absurdset üritavad praegu aga väita mõned Eesti turul tegutsevad ettevõtted. Sain hiljuti ühelt taksoteenust pakkuvalt ettevõtjalt vastukajaks ühele loole kirja, et osa nende teenusest ei ole pelgalt taksoteenus enam seetõttu, et autodelt on maha monteeritud plafoon, taksomeeter ja printer ning ära peidetud ka avalik hinnakiri.

Seetõttu ei kehtivat neile enam ükski taksodele kehtestatud reegel. Plafoon maha ja taksoeeskirjad enam ei kehti? Kittel seljast ja nägemist meditsiininõuetele? Lasteaia silt seinalt maha ja reeglitest lastehoidudele enam hoolima ei pea? Vanasti nimetati neid kõige labasemateks piraattaksodeks ja nurgaarstideks.

Tellimisvahendis pole loomulikult samuti asi, kuna äpi kaudu saab nüüdseks tellida juba kõiki taksosid. Kui riik nimetab keskmisest lihtsamat äpikest ülimodernseks tehnoloogiliseks superuuenduseks ja pigistab sel ettekäändel silma kinni ühiskonnas kokku lepitud ja siiani ju kehtivate normide osas, siis on selle riigiga meil miskit veidi mäda. Samuti pole me kuulnud ühestki taksojuhist, kes maksuametiga maksude automaatse laekumise nimel suurelt lubatud koostööd reaalselt tegema oleks asunud.

Kommentaarid (1)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles