Kas elu Päikesesüsteemis tekkis esmakordselt hoopis Veenusel?

Kaur Maran
, teadusajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Päikese ja Maa vahel asuv Veenus on koos Marsiga üks kahest planeedist, mis paistab palja silmaga ära ka hommikutaevas. 2012. aastal möödus ta ka Päikese ja Maa vahelt. Järgmine kord võib sellist asja näha 101 aasta pärast. Uus ameeriklaste tehtud uuring kinnitab oletust, et tegelikult olid ka Veenusel olemas elu tekkeks vajalikud tingimused.
Päikese ja Maa vahel asuv Veenus on koos Marsiga üks kahest planeedist, mis paistab palja silmaga ära ka hommikutaevas. 2012. aastal möödus ta ka Päikese ja Maa vahelt. Järgmine kord võib sellist asja näha 101 aasta pärast. Uus ameeriklaste tehtud uuring kinnitab oletust, et tegelikult olid ka Veenusel olemas elu tekkeks vajalikud tingimused. Foto: SCANPIX/REUTERS

Ajal, mil Maa ürgsupis tekkisid esimesed algsed elusorganismid, võis sama toimuda ka kõige sarnasemal planeedil Päikesesüsteemis - Veenusel.

Kohati Maa kurjaks kaksikõeks kutsutud Veenus näib erinevat meie planeedist pea iga võimaliku mõõdupuu järgi. Päikesele lähemal asuva planeedi pinnal valitsevad kõrvetavad temperatuurid ja ehk vaid Maa kõige kuivema paiga, Atacama kõrbega võrreldav kuivus, mida kõike katavad pea täielikult süsihappegaasist koosnevad paksud pilved.

Kosmoseavarustest elu otsimisega tegelevad astrobioloogid on aastaid  toetanud teooriat, mille kohaselt ei ole see alati niimoodi olnud. Pea kõigist Päikesesüsteemidest on Aotähte peetud isegi kõige tõenäosemaks Maavälise elu asukohaks. Uus arvutisimulatsioonil põhinev uuring näitab, et tegelikult võis Veenus olla omal Maaga isegi väga sarnane ja seega ka eluks kõlbulik. «Teine kivi päikesest» on umbes sama suuruse ja tihedusega ning kuna kaks planeeti asuvad üksteisele nii lähedal, võib ka oletada, et nad on moodustunud samadest algsetest materjalidest.

«Veenuse puhul on üks suurimatest müsteeriumidest, et kuidas ta sai muutuda Maast nii erinevaks, kui oma varajase arengu osas on need kaks planeeti nõnda sarnased,» kommenteeris simulatsioonis osalenud David Grinspoon küsimust, millele vastuste otsimiseks arvutisimulatsioon loodigi.

Erinevate arengustsenaariumite tõsiseltvõetavuse välja selgitamiseks simulatsioonid loodigi, kasutades selleks Maa kliimastsenaariumite läbimängimiseks kasutatavaid arvutimudeleid. Simulatsiooni alghetkeks arendati välja neli erinevat versioon potentsiaalsetest kunagistest Veenustest. Erinevused seisnesid näiteks päikesekiirguse hulgas, päeva pikkuses ja muudes samalaadsetes parameetrites. Kuna planeedi omaduste kohta tema astronoomilises ajaloos ei ole kuigi palju teada, pidid nad nii mõnegi parameetri puhul kasutama pigem oletuslikke tunnuseid.

Kuna varasemad uuringud on näidanud, et Veenuse atmosfääris on deuteeriumi ehk rasket vesinikku (2H) vesiniku suhtes küllaltki palju, on alust arvata, et kunagi oli planeedil ka rohkelt vett. Seetõttu lisasid teadlased mudelitesse madala ligi 60% planeedi pinnast katva ookeani. Kui neli «Veenust» valmis, pandi simulatsioon käima ja vaadati, milline võimalik minevikuversioon planeedist arenes miljardite aastate jooksul tänapäevasele kõige sarnasemaks.

Kõige tõenäosemaks osutus variant, mille kohaselt Veenus oli 4 miljardit aastat tagasi, mil Maalgi elu algas, meie planeediga väga sarnane ja samalaadselt ka elukõbulik. Ei ole välistatud, et sellisel juhul võis elu tekkida Veenusel varemgi kui Maal. Mudeli järgi valitsesid Veenusel suuremal osal tema ajaloost võrdlemisi madalad temperatuurid ja kohati ka kerged lumesajud.

«Mõlemal planeedil olid umbes samal ajal sooja veega ookeanid, mis puutusid kokku kivimite ja keemilist evolutsiooni läbivate orgaaniliste molekulidega. Nii palju kui praegu teame, on need elu tekkeks vajalikud tingimused,» ütles Grinspoon.

«Ei ole mingit põhjust arvata, et elu ei oleks võinud sellistes tingimustes ja sellistes ookeanides eksisteerida. Rohkem ei saa me praegu paraku öelda,» võttis sellise teadmise kokku uuringut juhtinud NASA astrobioloog Micael Way. Täpsemate hinnangute andmiseks võib uusi andmeid saada hetkel plaanitavatelt kosmosemissioonidelt ja ka edasistelt simulatsioonidelt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles