Atmosfääri anomaalia ajab teadlasi segadusse (1)

Kaur Maran
, teadusajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pilt on illustratiivne.
Pilt on illustratiivne. Foto: Scanpix/AFP

Enam kui pool sajandit meie peade kohal kehtinud reeglipära katkes 2016. aasta alguses ja keegi ei oska kindla sõnaga öelda, mis seda põhjustas.

Maapinnal tajutavaid muutusi mitmekümne kilomeetri kõrgusel stratosfääris toimunud anomaalia küll ei põhustanud, kuid teadlased on siiski hämmingus. Mis selle põhjustas ja kas seda võib veel oodata? Mis võivad olla sellise anomaalia pikaajalised mõjud?

Mis siis aga üldse juhtus? Anomaalia seisnes ühe mitmekümne kilomeetri kõrgusel kehtiva tuulte korrapära ootamatus katkemises. Korrapära ise kannab inglise keeles nimetust Quasi-biennial oscillation, lühidalt QBO. Tegemist on troopika kohal stratosfääris üle aasta aset leidva jugavoolude ida-lääne suuna vaheldumisega.

Kui alustada läänetuultest, siis algab kõik stratosfääri kõrgematest kihtidest ligi 50 kilomeetri kõrgusel. Need hakkavad aega mööda langema, kuni jõuavad 14 kuu möödudes juba stratosfääri alumistesse kihtidesse 15 kilomeetri kõrgusel. Samal ajal tõusevad läänetuulte kohal idasuunalised õhuvoolud, mis järgmise 14 kuu jooksul samamoodi langevad, tehes omakorda ruumi uutele läänetuultele. Selline tuulte ringlus on kestnud kõik need enam kui 60 aastat, mil inimkond atmosfääri kõrgemaid kihte jälginud on ja pole alust arvata, nagu ta varemgi katkenud oleks.

«See tuulte vaheldumine on nagu stratosfääri Old Faithful (kuulus geiser Yellowstone’i rahvuspargis – K.M.). Kui Old Faithful päevakski purskamise jätaks, hakkaksite ju mõtlema, et mis seal maa all toimub,» ütles ajakirjas Geophysical Research Letters avaldatud artikli esimene autor Paul Newman NASA Goddardi Kosmoselendude Keskusest.

Stratosfäärituulte vaheldumises ei ole kunagi katkestusi täheldatud – kuni 2015. aasta lõpuni, mil läänetuuled taas langesid ja lähenesid oma tavalise tsükli lõpule. Ootuspäraselt oleksid nõrgad idatuuled stratosfääri kõrgemates kihtides pidanud hoogu koguma. Midagi läks aga valesti. Vaikse sumbumise asemel hakkasid ootamatult tõusvad läänetuuled hoopiski uuesti jõudu koguma ja sellega idatuuli takistama. 2016. aasta juulikuus näis vana režiim siiski taastuvat.

Kuigi maapinnal polnud muutust tundagi, on tuulte vaheldumisel stratosfäärile oluline mõju, mis ilmneb ka näiteks osoonikihi tervises.

Hetkel on anomaalia alles dokumenteeritud ja teadlastel seisab ees selle lähem uurimine. Välja on käidud kaks hüpoteesi, millega selle esinemist seletada. Üks on seotud samal ajal esinenud erakordselt tugeva El Niño’ga, teine pikaajalise globaalse temperatuuri tõusuga.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles