Tugevaimaks teleskoobisilmaga tabatud supernoovaks peetud taevane valgus osutus hoopiski musta augu poolt alla neelatava tähe viimasteks tõmblusteks.
Üliere supernoova osutus hoopis musta augu lõunaeineks (1)
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
26. september 2016, 16:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Astronoomide seas nimetust ASASSN-15lh kandev sähvatus leidis aset 2015. aasta juunis ja hilisemad analüüsid näitasid, et see oli koguni 200 korda võimsam kui ükski varem tabatud supernoova. Võrreldes kogu Linnutee udukogu summaarse valgusega oli ASASSN—15lh 20 korda tugevama valgusega.
Supernoovad on ühed eredamad valgused öötaevas, mis tekivad tähtedes leiduva kütuse lõppemise tagajärjel. Sisuliselt vajuvad tähed iseenda raskuse all kokku ja plahvatavad meeletu jõuga. Sellised plahvatused on ühed kõige eredamad objektid kogu Universumis.
Alguses peeti ka ASASSN-15hl’i tavaliseks supernoovaks – erakordselt võimsaks, kuid oma loomuselt täiesti tavapäraseks. Salvestatud andmete hilisem analüüs hakkas seda seletust aga järgemööda õõnestama. Esiteks ilmnes Hubble’i kosmoseteleskoobi ja Swift gammakiirte teleskoobi andmetest, et enne suure sähvaka tekkimist täht hoopiski tuhmus, mis on supernoovade puhul küll tavaline. Kolm kuud pärast plahvatust hakkas tema UV-spektrisse jääva valguse kiirgamine aga kasvama. Viiekordseks kasvanud kiirgushulk saavutas uue stabiilse taseme alles nelja kuu möödudes.
Samal ajal tuhmus aga tähe kiiratav nähtav valgus. Ohio Osariikliku Ülikooli astronoom Krzysztof Staneki sõnul on selline käitumine erakordselt ebatavaline ja see viiski teadlased kahtlusele, et taevalaotuses pidi aset leidma midagi hoopis põnevamat.
«See ei näe välja nagu ükski seninähtud supernoova ega ka ükski varem nähtud täheplahvatus. Igal juhul on tegemist millegi ekstreemsega,» vahendas New Scientist Texase A&M Ülikooli astronoomi Peter Browni sõnu.
Ootamatu must auk
Uus seletus pärineb ameerika teadlastest pea teiselt poolt maakera. Nimelt on Iisraeli Weizmanni Teaduste Instituudi astronoom Giorgos Leloudas käinud välja teooria, mille kohaselt ei olnud siin tegemist hoopiski mitte supernoovaga, vaid pöörlevasse musta auku sumbuva tähe viimase sähvatusega.
Musta augu mõjule viitavad mitmed asjaolud, nagu näiteks objekti temperatuurimuutused, tema ümber tekkinud elektriliselt laetud gaasipilved ja asukoht vana passiivse galaktika keskpaigas. Lisaks väidavad iisraeli teadlased, et neil on olemas ka tõendid vesiniku ja heeliumi heidete kohta sähvatuse hetkel.
«Musta augu osalemise võimalus sai varem välistatud, kuna meie hinnangul ei oleks must auk suutnud nii võimsat valgust tekitavat tähe lõhki rebimist tekitada ja oleks selle tervenisti alla neelanud. Girogiose artikkel näitab aga veenvalt, et piisavalt kiire pöörlemise juures võib ise kiiresti liikuv täht enne alla neelamist tõepoolest katki rebitud saada,» nõustus uue seletusega ka varem supernoova teooriat toetanud Peter Brown Texase A&M Ülikoolist.