Sõiduproov. Helesinine pahandus Volvo V60 Polestar

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Volvo V60 Polestar.
Volvo V60 Polestar. Foto: Jaanus Lensment

Volvod oskavad olla cool’id. See on erakordne oskus. Volvo V60 Polestar on ka neetult kiire, tasakaalus ning nauditav. Ja võrdlemisi haruldane. Kuulujutud käivad, et toota kavatsetakse neid ainult 1200–1500 eksemplari. Tõtake!

Te seadusekuulekad rootslased, kes te iga käsulaua pikkupidi kas või kümneks ajate, mida te ometi teinud olete! Oleks siis veel, et kindalaekasse oleks sokutatud manuaal. Pikka juttu polnuks vaja, «Kaklusklubi» stiilis kaks punkti oleks asja ära ajanud. Punkt 1. Ära hinga gaasipedaali poole. Punkt 2. Ära hinga gaasipedaali poole. Kui hingad, lähed vangi.

Aga ei. Ei mingit hoiatussilti. Kui mitte pidada selleks sinist embleemiruutu kirjaga Polestar ja tehnilistes andmetes antud lubadust lipata 4,8 sekundiga sajani. Kui te pole kunagi varem Polestarist kuulnud, siis nüüd on aeg see lünk kinni sõita. Polestar, tõlkes Põhjanael, on Volvo oma majasisene kähkusõiduautode divisjon, mida sobib võrrelda Mercedese AMG või BMW M-divisjoniga. Ehk siis, Rootsi mootorispordivõlurid võtavad Volvo ja teevad sellest oma insenerivõlukunsti kaasates midagi pereauto ja 250 km/h liikuva pahanduse vahepealset. (Olgu öeldud, et pahandus liiguks ka kiiremini, aga pöörete piiraja ei lase.)

Kui kohtate mõnd Polestari inseneri, siis võtke lävepakule autogramm.
Kui kohtate mõnd Polestari inseneri, siis võtke lävepakule autogramm. Foto: Jaanus Lensment

Paraku see pahandus tulles ei hüüa. Põhjust tuleb otsida asjaolust, et keskkonnanõuete surve all jättis Volvo hüvasti 3,0-liitrise reaskuuesega, mis veel eelmise V60 Polestari mootorikatte all mahlakat lärmi tegi. Kaks silindrit nii öelda nüsiti maha ning nüüd on põhjanaelastatud V60-tel väidetavalt Volvo kõigi aegade kõige võimsam 2,0-liitrine ülelaetud nelja silindriga mootor. See imeloom arendab 362 hj 6000 p/min juures ja 470 Nm 3100-5100 p/min juures.

Sisuliselt kolmandik jõuallikast visati küll üle parda, aga pange tähele – võrreldes eelmise T6 mootoriga on hobujõude rohkem, kuigi njuutonmeetreid pisut vähem. Kuni kolme tuhande pöördeni saadab teid mahtkompressorile iseloomulik vinin, enne kui tavapärane turbokompressor töö üle võtab. Uue mootori aiste vahele pistmisega sai esisild 24 kg kergem, paranes kaalujaotus, peale enam kui poolesaja tehnilise täiustuse mootori ja veermiku juures lisati jõuülekandesse kõpitsetud tarkvaraga 8-käiguline automaatkäigukast.

Foto: Jaanus Lensment
Polestar ühendab WTCC (World Touring Car Championship) võistlussarja ja sõiduautod.
Polestar ühendab WTCC (World Touring Car Championship) võistlussarja ja sõiduautod. Foto: Jaanus Lensment

Universaalkerega Volvo V60 on kahtlemata pereauto. Kui V60 Polestar on samuti pereauto, siis ma oleks valmis olema see pere. Jätaks nimme majapidamiskraami peale tõstmata ja laseks Polestari inseneritööl möllata. Rool on tummiselt tugeva vastusurvega ja täpne, autot on lust ja rõõm asetada trajektoorile ja tahtmise korral lõigata kurvist maha ka viimased sentimeetrid. Veidi Audru ringrajal tiirutades tuli end korduvalt korrale kutsuda, et mitte kiire sõidu kiusatusele liialt järele anda ja minna 20-tolliste Michelini Pilot Super Sporti rehvidega ahvatlevat äärekivi katsuma. Haardevõime, aga eriti vedrustus on imetegu omaette. Teekatet on korralikult tunda, kuid jäikus ja mugavus on nagu apteegikaaluga tasakaalu rihitud. Polestari insenerid on ju mootorispordi spetsid, küllap nad juba teavad, mis teevad. Nutika nelikveo tagab Haldexi nelikveosüsteem, mis saadab vajaduse korral poole momendist tagaratastele, ees on 371 mm ketastega Brembo pidurid.

Siiski, ringrajal jääb luksuslikkuse poole kaldu V60 Polestar juhist eemalolevaks, reaktsioonid on kindlad, aga ennekõike küpselt cool’id. Lõikavalt toorest sooritust ja arust-ära-teatraalsust palutakse lahkesti otsida mujalt. See siin on eesmärgistatud kui kaks-ühes-auto. Sport+ režiimi saab käiguvahetuslabadega klõbistades välja manada, aga tavasõiduks on Polestar suurepärane ka Comfort-seades.

Sinine on nii rebel. Päriselt ka, värvi nimi on Rebel Blue.
Sinine on nii rebel. Päriselt ka, värvi nimi on Rebel Blue. Foto: Jaanus Lensment

Te ei hooli siin erksiniste tepingutega istmel, et keskkonsool ja infolust võiks olla tänapäevasemad, te ei hooli käivitusnupust, millel igasugune kujustus üldse puudub (kuigi unistate, et see võiks olla läbipaistva käiguvalitsaga samast paarist). Olete õigele lainele saanud, kui taipate, et see on üks neist süütu ilmega põrgulistest, millega kodutee käib alati suure ringiga ning ukse ette jõudes on vaja niisama autos kõõluda ja lasta harman/kardoni helisüsteemil veel mõni lugu maha mängida.

Kui olete juba sellesse pahandusse sattunud, siis võite vabanduseks proovida väidet, et väliselt ei reetnud ju miski. Ka mitte mõned äraandlikud detailid – esisplitter ja tagaspoiler (skulptuur omaette!), mis parandavad märgatavalt aerodünaamilist surujõudu, ning Polestari embleemid. Ees, taga ja igal veljel üks. Mitte keegi ei usuks neid vabandusi.

Volvo V60 Polestar

  • Mootor: 1969 cm³, R4, turbo, 362 hj, 470 Nm
  • Sooritus: 0–100 km/h 4,8 s, 250 km/h
  • Jõuülekanne: 8-käiguline automaatkäigukast, nelikvedu
  • Kulu: 8,1 l / 100 km, 186 g/km CO2
  • Mass: 1796 kg
  • Hind: 65 930 eurot (proovisõiduautol)
Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles