Foto: eesti loodusfotograaf jõudis kauni maastikufotoga National Geographicusse (1)

Kaur Maran
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loodusfotograaf Andrei Reinoli foto jäi silma National Geographicu toimetajatele, kes valisid selle ajakirja "Nägemuste" rubriiki.
Loodusfotograaf Andrei Reinoli foto jäi silma National Geographicu toimetajatele, kes valisid selle ajakirja "Nägemuste" rubriiki. Foto: Andrei Reinol

Loodusfotograaf Andrei Reinol tabas kaadrisse talvise varahommiku Paljassaare poolsaarel Katariina kai juures.

Pilt jäi silma ka maailma fotoajakirjanduse üheks tipuks peetavale National Geographicule, kes avaldab selle oma «Nägemuste» rubriigis.

Oma foto kohta kirjutas Reinol järgnevalt: «Ma tean, kui oluline on olla suurepärase maastikupildi tarvis õigel ajal õiges kohas. Seepärast on hea kanda kaamerat alati kaasas. Tänapäeva hübriidkaamerad võimaldavad oma kerge kaalu ja kompaktsuse juures seda teha. Ideaalne muidugi, kui etteplaneeritud fotomatkal valgus ning olud looduses su tegemisi soosivad.

Õigete tingimuste täitumisel võib iga koht tundmatuseni muutuda. Ka vanadest sadamakai vaiadest võivad saada väga fotogeenilised objektid. Kes oleks osanud oodata, et piisavalt külm ilm neile jäämütsid pähe paneb? Oma osa mängis mõõn, mis merevee piisavalt madalale oli langetanud.

Maastikupildi esiplaaniks sobisid nad suurepäraselt. Tavaliselt ei paista nad vee alt väljagi. Kuna õhutemperatuur langes alla nulli, siis auras meri ning kattis kinni kõik ümbruses oleva vaatevälja. Minu paremal käel olevad inetud sadamakraanad olid kui vati sees. Üle mere paistev linna siluett oli kadunud kui tina tuhka. Ka varahommikul tööle sõitvate autode rida ei olnud paista.

Eriti põnevaks muutus olukord aga siis, kui juba tõusnud päike end udu vahelt läbi pressima hakkas. Esimesed valguskiired olid silmipimestavalt kuldsed ning lisasid juba niigi lummavale vaatepildile viimase sära.

Sel hetkel teadsin, et olen õigel ajal õiges kohas. Aga on hetki, mis jäävadki vaid mälestustesse. Seekord tundsin headmeelt, et sain sellest looduse mängust osa, ning talletasin ta ka oma kaamerasse.»

Andrei Reinoli fotogaleriisid saab vaadata tema kodulehel.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles