Värskest uuringust selgub, et Sahara piirkonna kõrbestumisele eelnes pea alati inimtegevuse mõju laienemine.
Provokatiivne uuring: varased karjakasvatajad muutsid kunagi lopsaka Sahara kõrbeks (3)
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
15. märts 2017, 11:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sahara kõrbe tekkimine on teadlastele juba aastaid olnud üks suur müsteerium. Nimelt kattis tänase maailma suurima kõrbe alasid veel ligi 10 000 aastat tagasi lopsakas rohelus, millest on praegu aga alles peaaegu elukõlbmatu liivakõrb.
Kui seni on Sahara kõrbestumise põhjusena laialdaselt nähtud Maa looduslikke tsükleid (sobitub kõrbestumise algus laias laastus ju ka viimase jääaja lõppemisega), siis Souli Ülikooli arheoloogi David Wrighti värske töö käib välja uue provokatiivse teooria.
«Ida-Aasias on juba ammu olemas teooriad, mille kohaselt suutsid neoliitikumiaegsed inimesed muuta maastikku piisavalt, et takistada (sademeid sisemaale toovate) mussoonide jõudmist sisemaale,» selgitas Wright. Oma ajakirjas Frontiers in Earth Science ilmunud artiklis kirjeldab ta muu hulgas sarnaseid tähelepanekuid ka Euroopa, Põhja-Ameerika ja Uus-Meremaa kohta. Sellest ka tema uuringu hüpotees – samalaadsed stsenaariumid võisid toimida ka Saharas.
Hüpoteesi kontrollimiseks uuris ta Sahara esimeste karjakasvatajate kohta leitud arheoloogilisi leide ja võrdles seda taimkatte muutuste andmetega. Konkreetsemalt otsis ta märke kõrbestumist näitavate võserike levikust.
Esialgne uuring kinnitas ka kahtlusi – ligi 8000 aastat tagasi hakkasid karjakasvatajad Niiluse orust lääne poole liikuma ning sellega kaasnes enam-vähem alati ka võserike levimine.
Kõrbestumise nõiaring
Põllumajandusliku tegevuse levikul oli piirkonna ökoloogilisele ülesehitusele uuringu järgi ränk mõju – mida enam taimkatet eemaldati, seda enam suurenes ka albeedo ehk maapinnalt tagasipeegelduva valguse hulk. See aga muutis atmosfääri tingimusi piisavalt, et vähendada mussooniga piirkonda jõudvate sademete hulka. Vähenevad sademed tõid endaga omakorda kaasa edasise taimestiku vähenemise ja nii oligi kõrbestumise nõiaring käima lükatud.
Kuigi teoorias on veel rohkelt ebaselgust, on Wrightil juba ka silme ees siht, kust küsimustele vastuseid leida.
«Tol ajal oli Sahara piirkonnas rohkelt järvi, mille ümbruses peab leiduma ka jälgi muutustest tollases taimestikus. Me peaksime nendes piirkondades tegema puurimised, mis annaksid meile endiste järvepõhjade kohta vajalikud andmed. Lisaks saab väärtuslikke teadmisi ka arheoloogilistest uurimistest,» ütles Wright.
Uuringutest saadavate andmete puhul näeb ta ka olulist väärtust tänapäevalgi toimuva kõrbestumise mõistmiseks.
Uuring ilmus ajakirjas Frontiers of Earth Science.