Mercedes-Benz CLS: silmapaistvalt eksklusiivne

Tähestiku abil märgitud mudeliperekonnad on Mercedesel hea ja lihtne viis nende poolt pakutavas sõiduautovalikus orienteerumiseks. Enamik autohuvilistest teab une pealt, mis vahe on A- ja E-klassil või seda, et S tähistab Mercedese puhul ülimat luksust, kirjutab Whatcar.ee.

Hoopis teine tera on kupeesid, kabriolette ja muid erimudeleid märkivad mitmetähelised ühendid. CLS, SLK, SLS AMG, CL, CLC, varasemast ka CLK – peab olema tõsine margifänn, et nimi ja nägu omavahel kokku panna.

Seega olgu alustuseks öeldud, et CLS tähistab nn nelja uksega kupeed, millega Mercedes-Benz (MB) 2004. aastal turule tuli.

Hoolimata vastakatest arvamustest auto välimuse osas osutus mudel populaarseks, saades nii mõnegi järgija ka konkurentide hulgast. Käesolev ülevaade tutvustab 2011. aasta alguses müügile tulnud 2. põlvkonda.

Hiilgevormis disainerid

Kaugelt vaadates võib tunduda, et CLSi kerekuju ei ole läbi teinud erilisi muudatusi, kuid see mulje on petlik. Nii esi- kui ka tagaosa on selgelt jõulisemad, ninas troonibübersportauto SLS AMG-lt pärit imposantne iluvõre koos suure firmamärgiga.

Küljevoldid on palju ilmekamad, auto «puusadele» on lisandunud laiendused, mis aitavad mahutada proovisõiduautol olnud 18 tolliseid rehve laiusega 285 millimeetrit.

Tagatuled koosnevad loomulikult LED-idest, tagumine udutuli asub esmapilgul hoopis põnevas kohas – kaitseraua allservas.

Mis aga puudutab LED tehnoloogiat, siis esmakordselt margi ajaloos on lisavarustusena saadaval ka vastavad esituled, kus nii lähi-, kaug- kui ka ääretuled moodustatakse valgusdioodidest, saavutades suurepärane valgusjõud ja võimalikult päevavalgusele sarnane värvitoon.

Uskuge, pimedas on nende C-tähe kujuliste ääretuledega CLS fantastiline vaade!

On avaldatud arvamust, et esimese põlvkonna CLS oli välimuselt vast erilisem, kuid minu arust õhkub uuest mudelist sellist eksklusiivsust ja jõudu, mida ostjad ehk enamgi ihaldavad.

Kupeelik kerevorm toob loomulikult kaasa kehvema väljavaate autost. Raamideta ukseklaasid on küllalt kitsad, küljepeeglid oma massiivsusega varjavad nähtavust veelgi ning pikemat sorti kodanikul on sisepeegel praktiliselt silmade kõrgusel.

Kes sõitjateruumis avarust hindab, peab mõne teise mudeli valima. Jalaruumi on see-eest piisavalt nii esi- kui tagaistmel ja ka pagasiruum mahutab piisavalt.

Maitsekuse musternäidis

Alalõigu pealkiri käib loomulikult CLSi interjööri kohta. MB sõitjateruum on tõepoolest väga ilus koht viibimiseks. Materjalivalikust kuni värvilahenduseni on kõik väljapeetult soliidne ning kaunis.

Enamus hõbedastest detailidest on ehtsast metallist ja isegi analoogkell keskkonsoolil sobib modernsest tehnikast pungil autosse perfektselt.

Kabiini kallihinnalisusest kõneleb ka tõik, et nii mina ise kui ka kõik tuttavad, kes autosse istusid, ei saanud esimesel korral sõiduki ust korralikult kinni tõmmatud. Naljakas seos - arvate?

Ei sugugi, sest olime automaatselt arvanud, et uksed on varustatud ajamsulguritega (tuntud ka nime allSoft close) ning et neid ei tohigi kõvasti «paugutada.» Vale puha! Tegelikkuses oli tegemist täitsa tavaliste autoustega, kuid CLSi sisemust nähes on sellises asjas ülikerge eksida.

Ma tahaksin kirjutada, et auto sõitjateruum on harvakuuldavalt vaikne. Mootorimüra on summutatud olematuks, tuulevihin tekib alles väga suurtel kiirustel.

Paraku aga rikub mulje lubamatult suur rehvimüra, seda eriti karedal asfaldil. Kindlasti on selle põhjuseks eelkõige sportlikult laiad ja madala profiiliga rehvid, aga millegipärast tundub mulle, et just nimelt suuremad/ilusamad veljed koos vastavate rehvidega on üks tavalisemaid lisavarustusi, mida CLSi ostja võiks soovida.

Karujõuga kütusekoonrid

On juba traditsiooniks saanud, et iga uusmudel omab eelkäijast suuremat võimsust, kuid on samas ka säästlikum. Soovitavalt suisa 10-20  protsenti.

Kui selline tendents jätkub, võime paarikümne aasta pärast kasutada sõidukeid, millel superautolik kiirendus ja paariliitrine kütusekulu.

Ja seda mitte elektri vaid endiselt otto- või diiselmootori jõul. Peab muidugi aru saama, et kusagilt tuleb piir ette ja sealt edasi maksab iga kümnendik jõudluses või kütusekulus liigsuurt raha, et lai tarbijaskond oleks selle nõus alla neelama.

CLSi pakutakse tavaversioonis 4 mootoriga – R4 ja V6 diislid (vastavalt 250 CDI ja 350 CDI) ning V6 ja V8 bensiinineelajad (350 ja 500). Lisaks saab soetada ka CLS 63 AMG, mis oma 386 kilovati ja 700 Nm on muidugi täiesti omaette klassist.

Kõik mudelid on arusaadavalt varustatud 7-käigulise automaatkäigukastiga ja vaevalt keegi sellise auto puhul manuaalist üldse unistakski.

Proovisõiduauto kapoti all tuksus suurem, 3-liitrine diisel, mis tehaseandmetel kulutab ligikaudu 6 liitrit sajale. Kiirenduse numbergi on sisuliselt sama, ühikuks küll liitri asemel sekund.

Kuigi CLS oli pea tuliuus (läbisõit tühised 1000 kilomeetrit), väitis kompuuter testisõidu vältel maanteel kütusekuluks isegi alla 5 liitri sajale ja kogu ringi keskminegi tuli reipalt alla 8 liitri. Suurepärane tõepoolest!

Veelgi rohkem imetlust pälvib minu poolt aga 3,5-liitrine V6 ottomootor. Saksa «sinivereliste» suursugused diislid oma karujõu ja «korra kuus» tankimispeatustega ei üllata enam kedagi.

Siin on aga ottomootor, mis 225 kilovati juures suudab tehase sõnul produtseerida pea samasuguseid numbreid!

Kuna mootorimüra on CLSi puhul ülihoolsalt summutatud, siis võõrast autot tankima minnes tasub igatahes väljast kuulata, kumb jõuallikas täpselt auto ninas töötab. Kiirenduse ja kütusekulu järgi te selles sotti ilmselt ei saagi!

Rooli taga

Sõita on CLSiga mõnus. Comfort seades vedrustus triigib väiksemad teekonarused olematuks, suurematest raputustest saab juht küll aimu, kuid nood ei muutu häirivaks. Käigukasti ja mootori koostöö on fantastiline, käiguvahetused toimuvad sujuvalt ja pehmelt. Gaasivajutusele järgneb edasisööst ning piduripedaali puutudes auto seiskub.

Kõik toimib nagu muinasjutus. Peaaegu. Muinasjutus teatavasti saab paha alati oma palga ja headus võidutseb. CLSi roolis aga võib asi ka teisiti minna, sest eriti vedrustuse Sport seades on auto ka kurvilisel ja kitsal teel väga võimekas.

Paraku ei tunneta juht MB roolis kiirust ega pidamise piire – kõik tundub sedavõrd mugav ja turvaline olevat. Selliselt võibki ennast (ja autot) üle hinnata ning mingil hetkel põllul lõpetada. Loomulikult peab selleks ka väga agressiivselt sõitma ja tavaolukorras midagi sarnast karta vaja pole.

Kokkuvõtteks

Täiesti teadlikult pole siiani juttu olnud ei auto varustusest ega maksumusest. Loomulikult on CLS juba standardis väga hästi varustatud ja lisade nimekiri mitu lehekülge pikk. Proovisõiduautol olid peal näiteks ventileeritavad istmed, õhkvedrustus, multimeediasüsteem, disaini- ja varustuspakett AMG jpm.

Kogu terviku hind pea 88 000 eurot. Kindlasti on see ühe sõiduauto kohta suur summa. Samas ei ole CLS kahtlemata mõeldudki tavaliseks pereautoks ning on eelkõige suunatud rahakamale ostjale, kes tahab ja julgeb massist eristuda.

Seda rõhutavad nii disain kui ka valitud materjalid. Võite täitsa kindlad olla – teid CLSi roolis nähes ei arva mitte keegi, et sõidate mõne odavapoolse sõiduvahendiga. Noh, nii 40-50 tuhandesega…

Meeldis: Välis- ja sisekujundus, tehnika, varustus, salongi materjalid

Ei meeldinud: Rehvimüra, nähtavus juhiistmelt