POSTIMEES MONACOS Millised ettevõtted jahivad eestlaste Taxify kõrval maailma aasta ettevõtja tiitlit?

Siiri Liiva
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Martin (vasakul) ja Markus Villig Monacos Ernst&Youngi maailma aasta ettevõtja lõppüritusel
Martin (vasakul) ja Markus Villig Monacos Ernst&Youngi maailma aasta ettevõtja lõppüritusel Foto: WEOY

Maailma aasta ettevõtja tiitlile pretendeerivad sel aastal koos Taxifyga 47 erinevat ettevõtet, kelle hulgas on väga kitsaid nišiettevõtteid maailmatuntud nimedeni välja. Küll aga võib aru saada, miks eestlasi peetakse potentsiaalseteks võitjaks – teiste finalistide seas on palju traditsioonilisi, vana majanduse pereettevõtteid, mida juhib juba kolmas või neljas põlvkond.

«See on nagu iludusvõitlus – ega sa väga täpselt ei tea, mida lõpuks žürii valib. Oleneb, mis mastaape siin vaadata. Mõnel turul mõni ettevõte teenindabki sadu miljoneid kliente. See on üks mastaap. Soome ettevõte teeb üsna pisikest asja – elektrilahenduste firma, kus on 30 töötajat –, seal see mastaap ei saagi olla nii suur,» kirjeldas Taxify kaasasutaja Martin Villig, millised ettevõtted on jõudnud nende kõrval Ernst&Youngi maailma aasta ettevõtja lõppüritusele Monacosse.

See tähelepanek peab paika, maailma finaali jõudnud ettevõtted on mõnes mõttes omavahel täiesti võrreldamatud. Kui vaadata nö Vana-Euroopa ja Ladina-Ameerika finaliste, siis nende hulgas on oluline roll traditsioonilistel pereettevõtetel.

Kolmanda-neljanda põlvkonna juhitavad ettevõtted

Näiteks Austria finalist on 1966. aastal asutatud sealihatootja Steirerfleish, mis alustas väikese pereettevõtena, kuid on nüüd asutaja tütre Karoline Scheucheri käe all kasvanud üheks Austria suurimaks sealiha töötlemisega tegelevaks ettevõtteks. 2017. aastal oli ettevõtte käive 318,21 miljonit eurot ja see andis tööd 700 inimesele.

Saksamaa finalisti Coroplast Groupi juht on Natali Mekelburger, kes võttis äri üle oma isa käest, too omakorda oma vanemate käest. Ettevõte teeb allhankeid autotööstusele, teiste hulgas näiteks Volkswagenile, Mercedesele ja Teslale. Ettevõte annab tööd 5700 töötajale, selle käive on 500 miljonit eurot aastas.

Itaaliat esindab luksussuusariiete tootja Moncler, mis 1990. aastate lõpus oli pankroti äärel, kuid tänase tegevjuhi Remo Ruffini käe all on ettevõte leidnud täiesti uue elu. Esimese otsusena otsustas Ruffini laiendada tootevaldkonda, näiteks asuda tootma luksuslikke suusariideid naistele ja noortele. Ruffini viis ettevõtte ka 2013. aastal börsile, tõstes selle sammuga ettevõtte väärtuse 4,23 miljardini ning kasvatades ettevõtte aktsiahinda 47 protsenti. See on olnud Itaalia üks suurimaid IPO-sid.

Hispaaniat esindab maailma aasta ettevõtja konkursil üsna populaarse õlle Estrella Galicia tootja Hijos de Rivera, mis on astutatud 1906. aastal. Praegu on pereettevõte liikunud neljanda põlvkonna kätte ning alates 2008. aastast on nad kolmekordistanud nii tootmist, müügitulu kui kasumit. Ettevõttes töötab üle 1000 töötaja ja nad tegutsevad kokku 50 riigis.

Traditsiooniliste ettevõtetena leiab finalistide seast ka mitu ehitus- ja inseneriteenuseid pakkuvat ettevõtet. Nende hulka kuulub näiteks Summa Türgist, mis on ehitanud haiglaid, kortermaju, lennujaamu, ostukeskusi ja pilvelõhkujaid nii Venemaal, Rumeenias, Moldovas, Türgis, Ekvatoriaal Guineas kui ka Aafrikas.

Raskeid režiime trotsinud firmad

Ka on finalistide hulgas mitmeid Ladina-Ameerika ja Euroopa ettevõtteid, kes on hoolimata raskete aegade – ennekõike diktatuuride ja piirkonna majanduskriiside kiuste – pidanud vastu tänase päevani, mistõttu nähakse neid väga oluliste tööandjatena oma riikides.

Tšiili finalist on 1958. aastal asutatud madratsitootja Colchones Rosen, mis alustas samuti väikese ettevõttena, kuid toodab tänaseks 4000 madratsit päevas. Ettevõte tegutseb kaheksas riigis ja annab tööd üle 3000 inimesele. Ettevõtet tabas valus löök 1973. aasta poliitilise kriisis ajal, kui perekond kaotas kõik ja pidi täiesti nullist alustama.

Peruu finalist on teraviljatootja Incasur, mis on asutatud 1971. aastal pärast seda, kui  režiim võttis ettevõtte omaniku Teodoro Ortizi käest eelmise ettevõtte käest ära, ning kasutab toorainena palju Andides elavate põllumeeste kasvatatud toorainet. Ise armastab ettevõtte tegevjuht öelda, et tegemist on inkade «pühade teraviljadega». Täna toodab ettevõte hommikuhelbeid, erinevaid teraviljatooteid, šokolaadi ja maiustusi.

1896. aastal asutatud Tšehhi ettevõtte AGROSTROJ, mis on riigi suurim põllumajandusmasinate tootja, rõhutab oma tutvustuses, et on suutnud tänase päevani vastu pidada hoolimata pikaajalisest kommunismiperioodist. Ettevõte annab tööd 2600 inimesele ning selle 2017. aasta müügitulu oli 273,37 miljonit eurot.

Fondivalitsejad ja tehnoloogiaettevõtted

Finalistide hulgas on ka mitu erinevast maailmajaost pärit fondivalitsejat. Üks selline on Argentiina finalist Kaszek Ventures. 2011. aastal asutatud ettevõttest on saanud lühikese ajaga Ladina-Ameerika üks juhtivaid riskikapitali firmasid, kelle eesmärgiks on suurendada investeeringuid piirkonda.

Finantsteenustele on keskendunud ka India finalist Bajaj Finserv, millest on saanud pärast 2008. aastat, kui ettevõte oli pankroti äärel, suuruselt kolmas finantsteenuste pakkuja Indias. Laenusid ja kindlustustooteid pakkuva ettevõtte müügitulu oli 2017. aastal üle 300 miljoni euro ning ettevõtte väärtus on alates 2010. aastast kümnekordistunud, ulatudes nüüd ligi 11 miljardi euroni.

Kuigi Taxify ei ole ainus tehnoloogiaettevõte selleaastates finalistide seas, piirdub nende arv koos eestlastega üheksa ettevõttega. Lisaks Taxifyle leiab finalistide seas vähemalt ühe ükssarviku ehk tehnoloogiaettevõtte, kelle turuväärtus ületab ühe miljardi piiri.

Selleks on 1999. aastal asutatud Prantsusmaa finalist OVH, mis sai ükssarvikuks 2017. aastal ning on viimase 18 kuuga kaks korda suuremaks kasvanud. Nii avalikke kui privaatseid pilveteenuseid pakkuv ettevõte annab täna tööd 2500 inimesele ning tegutseb 18 riigis ja viiel kontinendil.

Tehnoloogiaettevõte on ka Soome finalist Nocart, mis pakub elektriteenuseid arengumaades, Norra finalist Zalaris, mis pakub paberivaba personalitarkvara (raamatupidamisteenused, palgaarvestus, värbamisteenused), Slovakkia finalist IBL, mis pakub ilmaennustustarkvara ning Šveitsi finalist Webrepublic, mis pakub alates 2009. aastast põhjalikul andmeanalüüsil põhinevaid digiturundusteenuseid.

Üsna eriline äriidee on ka Horvaatia finalistil Rimac Automobilil, mille asutaja Mate Rimac oli sarnaselt Markus Villigile ettevõtte asutamise hetkel 19-aastane. 2009. aastal asutatud ettevõtte elektriauto on jõudnud ka Guinnessi maailmarekordite raamatusse kui kõige kiirem elektriauto. Auto maksimaalne kiirus on 412 km/h. Ettevõte annab tööd 350 inimesele kokku 25 riigis.

Lõpuks leiab finalistide seast ka Ungari odavlennufirma WizzAiri ning kvaliteetseid prügikaste tootva Hollandi ettevõtte Brabantia, kelle tooteid müüakse ka Eestis.

Võtmesõnaks paistab olevat jätkusuutlikkus

Maailma aasta ettevõtjat väljavalivale kuueliikmelisele žüriile on ette antud ka teatud kriteeriumid, mida nad peaksid selle ühe õnneliku puhul arvestama. Nii hinnatakse ettevõtjate juures nende ettevõtlikku vaimu, millist väärtust nad loovad oma tegevusega, strateegilist juhtimist, kohalikku ja üleilmset mõju, suhtumist innovatsiooni ning kui oluline on eesmärkide seadmine ettevõtte juhtimisel.

Kõrvalt vaadates võib ehk üks aspekt kõigutada Taxify võiduvõimalusi. Arvestades, kui palju on Monacos toimuva foorumi raames pööratud konverentsi ettekannetes tähelepanu jätkusuutlikkusele, siis on terve rida ettevõtteid, kes suudavad seda osa oma tegevusest üsna hästi müüa.

Kindlasti on siin üheks näiteks juba eelpool mainitud ja Andide farmeritele tööd andev Peruu ettevõte Incasur, aga ka Kolumbia finalist Grupo Sala, mis pakub küll jäätmekäitlusteenuseid, kuid rõhub palju oma keskkonnasõbralikele lahendustele nii majapidamiste kui tööstuste prügi ümbertöötlemisel. Muuhulgas tegeleb ettevõte ka puhta joogivee tagamisega kolumblastele.

Ka USAt esindav TESARO-l on tugev ühiskondlik mõõde. Ettevõte, mis asutati 2010. aastal, tegeleb vähiravimite arendamise ja tootmisega, eesmärgiga leevendada vähihaigete vaegusi. Ettevõtte eesmärgiks on laiendada oma üleilmset tegevust, toetades sealhulgas ka vähiga võitlevaid MTÜ-sid.

«Autojuhte on meie platvormil päris palju – sealtkaudu meil kindlasti mingi mõju on –, ka kasvupotentsiaali on meil päris palju, aga ma ütlen, meie ärid on niivõrd erinevad, et tõesti on raske hinnata, mida žürii lõpuks hindab,» möönab Taxify kaasasutaja Martin Villig.

Ernst&Youngi aasta ettevõtja konkurss on üks suuremaid ettevõtjate tunnustamise traditsioone maailmas. 1986. aastal USAst alguse saanud konkursil osaleb Eesti kümnendat korda. Mullu esindas Eestit Viljandi külje all tegutsev pakirobotite tootja Cleveron.

Sel aastal on finaalis 56 ettevõtjat, kes esindavad kokku 46 riiki. Kaks kolmandikku finaali jõudnud ettevõtetest ei ole börsil noteeritud, üks kolmandik on börsiettevõtted. Maailma aasta ettevõtja 2018 kuulutatakse välja laupäeva õhtul toimuval pidulikul galal.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles