Riik ei taha enam tööl juhtunud õnnetuste ravi eest maksta
Lisatud Mart Jesse kommentaar

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare
  • Ettevõtted saavad kaela uue maksukohustuse
  • EVEA: selle asemel, et toetada töötajate terviseennetust, saame varjatud maksu

Ehitusvaldkonnas registreeriti mullu Eestis 339 tööõnnetust. Kuigi selle näitajaga ollakse tegevusalade võrdluses 7. kohal, on just selles valdkonnas õnnetused tihti väga ränkade tagajärgedega. Seetõttu hoiavad tööinspektorid ehitusplatsidel silma peal.

FOTO: Toomas Tatar / Postimees

Riik on võtnud kindla sihi lükata tööajal inimestega juhtunud õnnetuste ravi enda õlult ära ettevõtete kanda ja luua sotsiaalmaksust toituva Haigekassa kõrvale skeem, kus tööandjatel tuleb hakata iga töötaja pealt maksma kohustuslikku tööõnnetuskindlustust.

Kavatsusest selline alternatiivne haiguste ravi rahastamise skeem luua ja ettevõtete pahameelest selle suhtes on varem korduvalt juttu olnud, kuid nüüd on ametnikud valmis lähemalt plaani olemust selgitama. Muudatused on tõesti suured, raha hakkab liikuma suurema ringiga ning mängu astuvad erakindlustusseltsid.

«Kui täna hüvitatakse raviteenused Haigekassa poolt, siis uues süsteemis hüvitaks ravikulud kindlustusettevõte, kelle juures töötaja on kindlustatud. Tehniliselt toimiks süsteem selliselt, et Haigekassa nõuab kindlustusettevõttelt tööõnnetusega seotud ravikulud tagasi. Sarnaselt toimub täna kulude hüvitamine ka liikluskindlustuses,» võttis asja tuuma kokku sotsiaalministeeriumi tööelu arengu osakonna nõunik Eva Põldis.

Ehk siis: ka uues süsteemi kohaselt pöördub tööõnnetuses kannatanud töötaja oma perearsti või mõne eriarsti poole, kes määrab inimesele vajaliku ravi. Selles osas tööõnnetuskindlustus midagi ei muuda. Küll aga muutub see, kuidas raviteenused hüvitatakse.

Haigekassale otse tööõnnetuskindlustuse maksed seega laekuma ei hakka. Sotsiaalministeeriumi plaani kohaselt põhineks tööõnnetuskindlustus erakindlustusel, kes hakkaksid tasuma nii ravikulusid kui maksaksid otse töötajale tööõnnetuse hüvitist.

«See tähendab, et tööandja peab sõlmima tööõnnetuskindlustuse lepingu turul tegutseva kindlustusettevõttega ehk kindlustusmakset maksab tööandja kindlustusettevõttele. Kindlustusettevõte hüvitab tööõnnetuses tekkinud kahju töötajale või siis teenust osutavale asutusele tööandja kindlustusmaksetest,» selgitas Eva Põldis.

Oluliseks peab ministeerium just töötajale makstava hüvitise kindlat laekumist töötajale.

«Tänases süsteemis ei hüvitata töötajale tööõnnetusega seotud kulusid tema vajadustest lähtuvalt. Tööõnnetuses kannatanu võib kaotada tervisekahjustuse tõttu olulise osa oma sissetulekust ja selle kompenseerimiseks on töötajal tööandjalt kahjuhüvitise saamine keeruline ja aeganõudev. Kahjuhüvitise saamiseks peab töötaja pöörduma tööandja poole ja juhul kui nad ei jõua kahjuhüvitamises kokkuleppele, võivad vaidlused jõuda kohtusse. See aga võib tähendada pikka, kulukat ja keerulist kohtuvaidlust olukorras, kus töötaja tervis on tööõnnetuse tõttu kahjustatud ning tema töötamine on raskendatud,» rääkis Põldis.

Vaidluse keerukuse, aga ka madala teadlikkuse tõttu võivad töötajad tema sõnul ka loobuda kohtusse pöördumisest ja jäävad seetõttu neile vajalikust hüvitisest ilma.

«Tööõnnetuskindlustus lahendaks selle probleemi. Tööõnnetuskindlustuse loomisel hüvitaks töötajate tööõnnetuse tõttu tekkinud kulud kindlustusettevõte. See annab töötajale kindluse, et kui midagi peaks nendega töö käigus juhtuma, siis ei jää nad ise ega nende lähedased hätta,» rääkis ta.

Kindlustusmaksed hakkavad erinema

Ettevõtete kindlustusmaksete suurus hakkab Põldise sõnul sõltuma aga sellest, kui ohutu on ettevõtte töökeskkond ning kui palju juhtub selles ettevõttes tööõnnetusi. «Tööohutusse panustamine toob seega tööandjale otsese rahalise kasu,» rääkis ta.

Samas tekib muidugi olukord, kus ettevõtted pannakse ebavõrdsesse seisu, kuna näiteks ehitusel on oht vigastada saada kordades reaalsem kui mugaval kontoritööl, ka ajakirjanikel pole enam kombeks endale pastakaga viga teha. Löögi alla satuvad just tootjad ja ehitajad.

Statistika näitab, et sagedasemaks tööõnnetuste toimumise põhjuseks on kontrolli kaotamine masina või seadme üle ning see moodustab lausa 32 protsenti tööõnnetustest. Ligi veerandi ehk 24 protsenti tööõnnetustest seisnevad töötaja kukkumises, libisemises või komistamises.

Tööõnnetuse kirjeldustest ilmneb, et sageli on tööõnnetuses oma osa nii tööandja tegemata jätmisel kui ka töötaja hooletusel. Näiteks ei ole tööandja hinnanud töökeskkonna riske või juhendanud töötajaid piisavalt, teiselt poolt aga ei täida töötajad alati ohutureegleid. Pole selge, kas kindlustusseltsid hakkavad ravikulusid kinni maksma ka töötajate süül juhtunud õnnetuste korral.

Riigieelarve saab hoobi

Küll aga on sotsiaalministeerium tööandjale lubanud, et uue kohustusliku kindlustusmakse kehtestamisel vähendatakse muid tööjõumakse. See tähendab aga omakorda lööki riigieelarvele, kuna ettevõtete kindlustusmaksed ei laeku riigile, vaid liiguvad läbi erakindlustuste otse raviasutusteni.

Täpsemalt on kavatsus tööjõumaksude vähendamine keskmise kindlustusmakse suuruse võrra, selleks et tööandjate maksukoormus keskmiselt ei tõuseks.

«Esialgsete arvutuste kohaselt tuleks tööjõumakse vähendada ligi 0,3 protsendipunkti võrra. Sellega seoses peame arvestama vajadusega kompenseerida riigieelarvest maksulaekumise vähenemine samas ulatuses. Konkreetse lahenduse peame leidma erinevate osapooltega koostöös edasiste arutelude käigus,» rääkis Silvia Peets.

Teiselt poolt tuleb arvesta aga seda, et tööõnnetuskindlustuse loomisega vähenevad tööõnnetusega seotud riigi kulud Haigekassale, Töötukassale ja Sotsiaalkindlustusametile.

2016. aasta andmetel olid riigi kulud tööõnnetustele ligi 9 miljonit eurot. Kuna edaspidi hüvitaks tööõnnetustega seotud kulud kindlustusettevõte, siis vabanevad riigieelarvest vahendid, mida seni kasutati tööõnnetuste korral hüvitiste maksmiseks ja raviteenuste pakkumiseks.

Väikeettevõtted on nördinud

Eesti väikeettevõtete katusorganisatsioon EVEA teatas sel nädalal kindlameelselt, et ei toeta kohustusliku tööõnnetuskindlustuse loomist, sest see ei aita tema hinnangul ennetada tööõnnetusi, vaid on tööandjale täiendav, olgugi varjatud, maks.

EVEA hinnangul on väljatöötamiskavatsuses toodud väited pealiskaudsed ning ebapiisavad, et täielikult tööandjate kanda jääva tööõnnetuskindlustuse süsteemi rakendada.

 «Sotsiaalministeerium jätab väljatöötamiskavatsuses arvestamata, et paljude tööõnnetuste põhjuseks ei ole tööandjapoolne töötervishoiu- või tööohutuse nõuete eiramine, vaid töötaja hooletus, kolmandate isikute tegevus või muud asjaolud,» teatas EVEA. «On ebaõiglane panna kõigile tööandjatele täiendav maksukoormus sundkindlustuse näol, kui tööandja süül juhtunud tööõnnetusi toimub vaid osades sektorites ja ettevõtetes.»

EVEA volikogu liige ja jurist-töökeskkonna konsultant Ille Nakurt-Murumaa märkis, et EVEA peab  vajalikuks hoopis vabastada erisoodustusmaksust kõik tööandjate kulud töötajate haigestumist ennetavatele tegevustele või tervishoiuteenustele, mida tehakse töötajate motiveerimiseks lisaks kohustuslikule tervisekontrollile. 

KAKS FAKTI

  • Eestis registreeritakse 4500-5000 tööõnnetust aastas. Seejuures 1200 tööõnnetuse tagajärg on raske kehavigastus. Raskete tööõnnetuste arv on ka aasta-aastalt kasvutrendis. Igal aastal hukkub töökeskkonnas inimesi, kelle surma oleks saanud ja tulnud vältida. Tööõnnetuste tagajärjel jääb aastas tegemata 1,3 miljonit töötundi. Keskmise tööõnnetuse kulu ühiskonnale on ligi 16 000 eurot.
  • Eesti Liikluskindlustuse Fondi hinnangul oleks tööandjate kulu tööõnnetuskindlustusele 5–200 eurot töötaja kohta aastas, sõltuvalt nende tegutsemisalast. Nii oleks näiteks jäätme- ja saastekäitluses kulu ligi 160 eurot, töötlevas tööstuses ligi 140 eurot, info ja side valdkonnas 6 eurot.

KOMMENTAAR

Mart Jesse: tragikoomiline, et meil juba tööõnnetuskindlustust pole

Küsimus ei ole mitte valmisolekus töötuskindlustuse makseid koguda, vaid teenuse pakkumises tervikuna. Kindlustusandjad on arusaadavalt selleks valmis ja seda tehakse vabatahtlike lepingute alusel juba praegu. Nimelt on paljud ettevõtted oma riskid seoses tööõnnetustega ära kindlustanud.

Tööõnnetuskindlustust ei tohiks segamini ajada ei era- ega ka riikliku ravikindlustusega, sest need on kaks väga erinevat asja. Nimelt vastutab tööandja töötajatele tekitatud kahjude eest, mis on tingitud töökeskkonnast. Tööõnnetuse puhul väljendub see kohustuses hüvitada ravikulu ja saamata jäänud tulu, raskemate vigastuste korral lisaks ka taastusravi, ümberõpe, hooldusabi jne. Surmaga lõppenud õnnetuse korral tuleb tööandjal hüvitada matusekulu ja maksta ülalpidamishüvitist lastele ja abikaasale. Tööõnnetuskindlustuse eesmärk on tagada loetletud kulude hüvitamine ja tuua vigastada saanud töötaja võimalikult kiiresti tööturule tagasi.

Praktika on näidanud, et töötajal on õige ja õiglase hüvitise kättesaamine täna probleemne. See eeldab märkimisväärsete õigusabikulude kandmist, milleks töötajad ei ole enamasti võimelised. Samuti lõpetavad probleemidesse sattunud ettevõtted tihtipeale oma tegevuse ja töötajal polegi võimalik kuskilt hüvitist saada. Seetõttu on tööõnnetuskindlustuse ellukutsumine väga mõistlik. Ühelt poolt tagab see kannatada saanud töötaja kahjude kiire hüvitamise, rehabilitatsiooni ja tööturule naasmise, kuid teisalt ka tööandja finantsriskide maandamise. Tasub teada, et raskemate isikukahjude puhul ulatuvad kahjud kergesti sadadesse tuhandetesse eurodesse ning tihtipeale tooks see endaga kaasa ka tööandja maksejõuetuse.

Ravikindlustuse alusel hüvitatakse üksnes haigestumise või vigastuse raviga kaasnevad vahetud ravikulud. Samuti hüvitatakse saamata jäänud tulu töölt eemal oldud haiguspäevade eest, mis on seotud vigastuse või haiguse tekkimisega. Nagu näha, on planeeritava tööõnnetuskindlustuse kaitse Haigekassa poolt pakutavast ravikindlustuse kaitsest oluliselt laiem. Ainuüksi seetõttu oleks ebamõistlik luua tööõnnetuskindlustus Haigekassast eraldi, sõltumata sellest, kas süsteem tuleb eraõiguslik, riiklik süsteem või mõlema kombinatsioon.

Eesti on üksikutest Euroopa riikidest, kus vastavat kindlustusliiki ei ole. Olukorra muudab tragikoomiliseks asjaolu, et kuigi sel teemal on viimased 20 aastat arutatud, pole kuhugi jõutud, samas kehtestati kohustuslik tööõnnetuskindlustus Eestis juba aastal 1913. Siis peeti seda elementaarseks.

Tänane lähenemine, mille kohaselt tööandjate tekitatud kahjud kannab ühiskond tervikuna, ei taga meile pikas perspektiivis ühiskonnana konkurentsieelist, pigem vastupidi. Kahju peaksid ikkagi hüvitama need, kes selle tekitasid ja tööõnnetuskindlustuse juurutamine on selleks väga hea lahendus.

Tagasi üles