Nõustun, see olematu tõenäosusega stsenaarium oleks olnud ainus tõsiseltvõetav kriis, mida ennetada. Paraku on just see punkt, mille realiseerumise tõenäosust pole ükski ametkond siiani välja öelnud.
Ma väga loodan, et enne nii mastaapset sõud selline hinnang üldse teada oli ja keegi ei tahtnud lihtsalt pimesi olukorda hinnates näidata oma ülikoolitarkusi kriisikommunikatsiooni lahendamisel.
Nii kaua, kui seda tõenäosuse numbrid – olgu kasvõi loogika abil tuletatult – pole välja öelnud, siis olen seisukohal, et ennetamisele oleks antud juhul tulnuks eelistada valmisolekut välkkiireks reageerimiseks riski realiseerumisel. Ehk siis olukorraks, kus ID-kaartide sertifikaate oleks tulnud tõesti hakata ajutiselt kinni panema.
Paanika külvamine ette ei olnud minu hinnangul õigustatud, see oli ebaproportsionaalne ja tekitas kahju – nii Eestile, meie ID-kaardi kui e-valimiste usaldusväärsusele.
Mingit väidetavat võidujooksmist ajaga ega kurjategijatega ju ei olnud - nagu öeldud, enamus maailma häkkereid said riskist teada just selle kommunikatsiooniplaani realiseerimise tõttu. Kui info aga juba pättidel ka käes oli, siis käis meie vastuarendamine juba niikuinii ning teema avalikustamine poleks teist poolt kindlasti kiiremini "progema" pannud.
Ennetav teadaandmine ei oleks kuidagi pehmendanud kriisi juhuks, kui see oleks kätte jõudnud. Seega: kui üleüldse kellegagi või millegagi võidu jooksmine toimus, siis mina küll ei tea, kelle vahel või mille nimel.
Risk olid muidugi poliitikud ja ametnikud, keda miskipärast sel korral nii palju teadjate ringi haarati. Seega oli ise tekitatud olukord, kus info võimalikust turvariskist oleks kuidagi rahvani/ajakirjanduseni jõudnud ja oli oht kergeloomuliseks paanika tekkeks – vaevalt, et just ID-kaartide põletamiseks, aga siiski.
Ka see oleks kordi ja kordi ette tulnud juhtum, ID-kaardi turvaprobleemid kasvõi erinevate brauseritega suhtlemisel on rutiin. Igav pressiteade stiilis «RIA uurib vajadust uuendada ID-kaardi baastarkvara» oleks olnud piisav, et asi mõõdukalt korda ajada.
Kokkuvõte: ei aidanud see kurikuulus pressikonverents ära hoida mõne kurjategija plaane, kasvatada eestlaste ja rahvusvahelise kogukonna usaldust ID-kaardi vastu ega ka mõõdukalt ära hoida paanikat. Küll aga sai ID-kaart oma ajaloo kõige suurema PR-löögi osaliseks.
Ma olen kindel, et kaasatud PR-raskekahurvägi saaks suurepäraselt hakkama päris kriisiolukorra lahendamisega. Oleme seda ka praktikas mitmel korral näinud. Kriisi ennetamist tasub aga veel veidi harjutada.