Saja tuhande kilomeetri järel on Honda Civic finišisse jõudnud. Ekstravagantsest kujundusest hoolimata rõõmustas ta kasutajaid ka igapäevaelus tähtsate väärtustega. Vaid tärkavat roostet võiks ette heita.
100 000 km test: Honda Civic
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
100 000 kilomeetrit pole kuigi pikk vahemaa. Sellest ei piisa. Pigem võiksime rääkida 384 400 kilomeetrist. Nii kaugel nimelt on Kuu Maast - ja meie testiauto Lääne-Euroopa Golfi-ostja maitse-eelistusest. Honda ei kartnud kompaktklassi turule saata rohelist mehikest. Futuristlike valgusribade, kosmilise kujunduse ja tähesõjaliku armatuurlauaga, kirjutab
.
Auto Bildi meeskonna umbusaldus on vägev, kui kosmoselaev 2006. aasta septembris saja megameetri testiks kohale veereb. Kas peale välimuse ka muu «taevast maa peal» lubab?
Sõites mitte just väga.
Pardapäevikus kaebavad peaaegu kõik katsetajad, et 140-hobujõuline ottomootor veab madalatel pööretel üpris jõuetult, alles ülevalpool 4000 pööret ärkab ja asub täie jõuga asja kallale - kuid eks ole tegu ju Honda mootoriga. Ja hoolimata keerukast klapiajamist pole 1,8-liitrine jõuallikas ka teab mis säästlik. Testi keskmiseks kütusekuluks jääb 9,1 liitrit 100 kilomeetrile.
Maaväliselt vigurdav andur
Toimetaja Manfred Klangwald kaebab, et VDO-Siemensi navigatsioonisüsteemi roolile paigutatud kaugjuhtimispult takistab auto juhtimist. Õnneks pole siin süüdi Honda ja õnnetu juhtpult lendab lauasahtlisse.
Tõsisem häire antakse 4474. kilomeetril: fantastiliselt fluorestseerivas näidikupaneelis süttib ootamatult mootori juhtsüsteemi hoiatuslamp. Lülitame mootori välja, taas sisse - märgutuli ilmub peagi taas nagu langev täht perseiidisaju aegu. Ja kogu testi kestel suvatseb märguanne alatasa korduda, eriti täisgaasiga sõites. Maavälised jõud? Ükspuha, arvab töökoda. Ärge pange tähele.
Õnneks töötab Civic saja megameetri jooksul sama kindlalt kui väiksem õde Jazz pisut varem. Muidu poleks temaga sõites kunagi rahu. Testijärgne osadekslahutamine selgitab elektroonilise paharetina välja kõrgetel pööretel vigurdava anduri.
Rahustavalt mõjub armatuurlaua sinine, kuuetasemeliselt reguleeritav taustvalgustus. Ülejäänut siin rahustavaks nimetada oleks raske: spidomeeter ülal, tahhomeeter all - mõlemad näidikud tahavad hõivata tähtsat keskmist positsiooni. Ja esimene käsitsemisprobleem tekib käivitamisel. Isegi vana testihai Joachim Staat tunnistab: «Mul läks terve minut, enne kui mootori käima sain.»
Ja ometi annavad jaapanlased moodsa ja nõmeda, kergesti armatuurlaua pilusse kinni jääva plastkaardi asemel Civicu juhile vana hea süütevõtme. Tahaks neid lausa kallistada! Nüüd võti lukku, pöörata - ja peale armatuurlaua valgustuse ei käivitu miski. Katsetajad suruvad, pigistavad, keeravad võtit. Honda materjalitehnoloogide kiituseks peab ütlema, et võti peab kõigile piinadele auga vastu. ...Oh kuulge, vaadake: Civic käivitub ju hoopis starterinupust. Roolist vasakul!
Sama vastupidav kui võti
Õnneks saame öelda, et ülejäänud Civic on sama vastupidav kui võti. Istmed, polstripaneelid, plast - Honda moodsate materjalide kvaliteedile pole midagi ette heita. Isegi hallid veluuristmed näikse mustust eemale tõrjuvat. «Kas järgmine Golf ei peaks selline välja nägema?» kirjutab fotograaf Martin Meiners autopäevikusse. Kuid Meinersi vaimustus jääb üürikeseks, kestes vaid 900 kilomeetrit: «Auto on igapäevakasutuses ebaloogiline. Parem juba Volkswageni sohva- ja sektsioonkapidisain.»
Tõsi ta on, parkides soovivad kõik saata Civicu kuu peale või kaugemalegi. Spoiler ja längus tagaaken hävitavad nähtavuse taha. Ruumilaevast pole midagi näha - ja sellega ei harju keegi. Ilmselt hoiab vaid manööverdajate teravnenud ohutunne tagumise kaitseraua testi lõpuni kriimustusteta.
Puhast rõõmu valmistab seevastu Honda nutikas tagaiste. Vaid üks käeliigutus, ja istmepadjad pöörduvad ette ning seljatugedest saab põrand. Tekib uus ruum - 1352 liitrit. Avar nagu kosmos ja kompaktklassis uus saavutus.
Kuid see-eest ei taha ühel päeval - odomeetri näidul 21 290 km - Civicu bensiinipaak enam midagi mahutada. Ufonautide näljastreik? Töökoda paneb esmalt tagasi paigale luuki avava trossi, järgmisel korralisel hooldusel vahetab välja luuki avava vedru. Sel korral märkab mehaanik ka käiguvahetuskulissist kostvat naksumist. Nagu Volvo «spaceball», katab ka Civicu käiguvahetuskulissi hõbedane poolkera. Kuid parimgi disain ei aita, kui miski pidevalt kõrva torgib.
Kui jätta tähele panemata mõned kivide jäetud kraatrid autonina katvas plastis, jõuab Civic testi finišisse hea tervisega. Plekiservadel tärkavat roostet märkame alles lammutustööde käigus. Kaheaastase auto puhul pole pruunid täpid küll tüüpilised, kuid «veel pole midagi häirivat», ütleb ülevaataja Günther Schiele. «Kuule jõuab Civic kindlasti. Loodetavasti ei korja ta teel rohkem roostet külge.»
Kokkuvõte
Honda Civic jõuab finišisse ühegi teelejäämiseta. Saja megameetri jooksul ei juhtunud midagi tõsist. Asjatult plinkiv märgutuli ja naksuv käiguvahetushoovastik on pisiasjad, üldmulje räägib töökindlusest. Auto lahtivõtmisel leidsid ülevaatajad roostet plekiservadel. Pole väga suur probleem, kuid mainigem, et pruuni katku algmeid avastati ka Jazzi kerel.
Auto Bildi toimetaja Margret Hucko
Tehnikaga eksperimente ei tehtud
Saksa autoasjanduse ühingu DEKRA töötaja Günther Schiele vaatab Civicut üllatunud ja kahtlustaval pilgul. Lähemal vaatlusel selgub siiski, et kosmosesõiduki-kujunduse all peitub soliidne tehnika, millele asjatundjad hea hinnangu annavad. Jaapanlased on mootori, käigukasti, siduri - jah, tegelikult kogu tehnika - puhul targu loobunud igasugu kahtlastest eksperimentidest.
Uuendustest tähtsam oli margi töökindlat imagot säilitada ja kasvatada. Ja nii täitubki Schiele diagnoosileht üpris ühetooniliste sissekannetega: OK, OK, OK... Üheksa punkti jääb ülevaatajatele siiski silma, kuigi neid otseselt vigadeks pidada ei saa. Näiteks üldiselt korras ja defektideta siduril viitavad mõned kuumusjäljed sportliku sõidustiili sagedasele kasutamisele. Ning plokikaas on samuti korras, kuid nukkvõlli laagritel leidub kergeid kulumisjälgi. «Kõrgtehnoloogiline koonerdamine,» kommenteerib Schiele.
Katalüsaatori kuumuskaitseplekk näeb inetu välja. Odav materjal on pragunenud, kogu plekk juba lahti pääsemas. Kehv lugu on ka esisilla amortisaatoritega. Sõitsime nendega kogu testi, kaevates mitu korda esisillast kostvate klobinate üle. Honda hoolduse kommentaar: «Kõik on korras, head sõitu.»
Esindustöökoja kohta üsna mannetu saavutus. Sest lammutamisel selgus, et läbilööki summutavad kummipuhvrid olid kinnitustest lahti tulnud. Ja see pole üksikjuhtum: Honda on oma esindajatele ammugi sellekohase teate saatnud.
Jääb veel roosteteema (vaata fotodelt 11-13). Veel mitte midagi hirmsat, kuid olge valmis halvemakski. Sellised jäljed kaheaastasele autole ei sobi.
Mis silma hakkas
Kerged kulumisjäljed: nukkvõlli laagritel on märke klapiajami tööst (vasakul). Igatahes töötas Honda muudetavate faasidega gaasijaotusmehhanism i-VTEC 100 000 kilomeetri jooksul vähimategi häireteta.
Elektrisüsteemi kohta pole ühtki paha sõna öelda. Selle rubriigi kõigis kaheksas lahtris seisab lihtsalt ja lühidalt: korras. Mis tähendab, et sama puhtad ja kuivad kui kaitsmekarp on ka juhtmoodulid, pistikud ja pistikupesad.
Inetu pilt: esiosa turvatala sise- ja välisküljel on rooste kohati tööd alustanud.
Hõõrdekaod: esipõlle ja eesmise põiktala vastastikune hõõrdumine on kaitsevärvi kohati maha kulutanud.
Häbiplekk: küljekarbid on nii väljast kui ka seest piisavalt hästi konserveeritud. Välja arvatud üks koht taga paremal, kus plekiservarooste juba jõudsalt tegutseb.
Remonditööd
21 290 km
Kütusepaagi luuk ei avanenud, tross tuli uuesti paika panna - garantii korras.
43 882 km
Hoolduse käigus vahetati esipiduriklotsid - 136,87 eurot (2141 kr).
80 801 km
Korralise hoolduse käigus tehti mitmed tooteparandused, mis puudutasid muu hulgas käsipiduri fiksaatorit ja kütusepaagi luuki. Viimase avanemise hõlbustamiseks paigaldati vedru.
Samuti vahetati kõik piduriklotsid ning esirataste pidurikettad - 426,56 eurot (6674 kr).
98 320 km
Aku asendati varuosapoest saadavaga - 100 eurot (1560 kr).
99 565 km
Vasaku lähitule hõõglamp vahetati - 6,78 eurot (106 kr).
Auto Bildi lugejate arvamused
Pakub palju rõõmu
Alates 2006. aasta maikuust sõidan juba teise käesoleva põlvkonna Civicuga. Esimene päästis mu elu raskes liiklusõnnetuses. Teisega olen läbinud üle 23 000 probleemitu kilomeetri. Igavaks autot kuidagi pidada ei saa, mulle meeldivad ka armatuurlaud ja juhtimisseadmed.
Christoph Franz, Honda Civic 1.8 Sport
Ülimalt rahul
Olen Civicuga sõitnud 22 kuud. Omaaegse diplomeeritud autoinsenerina ei suuda ma mõista, mis käsitsetavuse juures küll häirida võiks. Olen ülimalt rahul. Optimaalne varustustase, nukkvõlli kettajam... Pilkupüüdev välimus polnud minu jaoks tähtis, küll aga tõik, et pakiruumi mahub jalgratas.
Lothar Richter, Honda Civic 1.8 Sport
Töökindluse kehastus
33 000 kilomeetri järel ootab esimene tehnoülevaatus. Siiani pole peale tankimise olnud vaja midagi muud teha. Pärast kaht Opeli ja Renault' aastakümmet on see Honda minu jaoks töökindluse võrdkuju. Armatuurlaua kujundusest olen selges vaimustuses. Ja muhelen ikka, kuuldes midagi «korrastatud armatuurlaudadest». Need on ju surmigavad.
Michael Höing, Honda Civic 1.8 Sport
Honda Civic teeb mind õnnelikuks
Alates 2008. aasta juunist olen sõitnud üle 2000 kilomeetri kuus. Seni pole autol esinenud ühtki viga. Juhitavust, rooli, ruumikust ja kokkukäivat tagaistet pean suurepäraseks. Mis häirib? Pisiasjad: mingi plärin 145 ja 155 km/h vahel, halvasti sulguv tagaluuk ning elektriliste küljepeeglite naksumine. Olen oma Civicuga õnnelik.
Volkmar Quilitz, Honda Civic 1.8 Sport
Nii ütleb Honda...
...ilmnenud puuduste kohta.
Esisilla defektsed amortisaatorid: see viga esineb üksikutel 2006. ja 2007. aastal toodetud Civicutel. Põhjuseks lahti tulnud kummipuhver, mis vedrustuse töötamisel põrkab vastu amortisaatori kolvivart. Vea kõrvaldamiseks pakub Honda uusi, suurendatud läbimõõduga kummipuhvreid. Amortisaatoreid autodel vahetada ei tule, piisab puhvrite vahetusest.
Starterinupu asend: nupp töötab tõrgeteta. Nii nupu olemasolu kui ka tema asend on määratud kujundusega ning peavad Civicu sportlikku iseloomu rõhutama.
Plekiservarooste turvatalal ja küljekarpidel: korrosiooni ulatus on marginaalne ja absoluutselt mittekriitiline. Ühiselt vaadeldud ja läbi arutatud kohad ei viita kuidagi puudulikule korrosioonikaitsele ega ebatüüpilisele korrosioonile. Siiski oleme analüüsi ja juurdekuuluva pildimaterjali arvesse võtnud, et seda oma toodete kvaliteediparandusprogrammi raames arvestada.
Tõrksad ukselingid: 2007. mudeliaastal tehti siin parandus. Muudeti üht ukselinkide töötlemiseks kasutatavat tööriista, et saavutada suuremat töötlemistäpsust.
Mudelivärskendus
Käesolevaks mudeliaastaks loobus Honda üle kogu Civicu nina ulatuvast tulederibast. Laternate ja embleemi vahel paikneb nüüd kaks väikest õhuvõtuava. Tehnika osas täiendab mootorivalikut 1,4-liitrine 100-hobujõuline ottomootor ning 1,8-liitrisele endiselt 140 hobujõudu andvale mootorile saab nüüd tellida viiekäigulise automaatkäigukasti. Samuti hakati pakkuma rehvirõhu kontrollimise süsteemi.