Proovisõit: Mercedes-Benz GLK

Mercedes-Benz GLK Foto: whatcar.ee

Mercedese kompakt-linnamaastur GLK jõudis avalikkuse ette 2008. aasta kevadel Pekingis, nii et tuliuue sõidukiga enam tegemist ei ole. Neljandaks sünnipäevaks otsustas Daimler GLK-d pisut värskendada. Uuenenud GLK-ga Whatcar?-i ajakirjanik Olev Toom proovisõitu tegigi.

Välimuses facelift suurt ei muutnud, vaid kaitserauad said veidi musklilisema kuju ning esilaternatesse ilmusid valgusdiood-päevasõidutuled. Kindlasti tekitab GLK kujundus vastakaid arvamusi, kuid mulle see päris meeldib. Ilusaks autot nimetada ei saa, pigem on temas teatud buldogilikku veetlevust. Üsna kerge on märgata veresugulust kõigi maastiku-Mercedeste esiisa – G-klassiga, ja igal juhul ei maksa GLK-l mõne teise kompakt-linnamaasturiga segiajamist karta.

Kandiline ja kõrge kere suudab oma püstise tagaseina külge korjata vähimagi teel leiduva pori. Seetõttu tundsin esimest korda rõõmu tagaluugi elektrilisest (ja kaugjuhitavast) avamis-sulgemismehhanismist.

Sisenemine määrib, kabiinis on mõnus

Sõitjateruumi pääsemine oleks lihtne – ukseavad on suured ja püstine A-piilar ei jää peale ette. Kuid auto lävekarbid on laiad nagu Lotusel, ja koguvad pori sama hästi kui tagaluuk. Lisage üpris suur kliirens (210 mm), ja te ei imesta enam, et vähimagi hooletuse korral määrite oma sääred igal sisenemisel-väljumisel.

Kord kabiinis, tunnete end aga mõnusalt. Tõsi, liigset õlaruumi ei ole, hoolimata GLK 184-sentimeetrisest laiusest. Uksed on nii paksud. turvakaalutlustel, muidugi.

Ka A-piilarid on õige jämedad, kuid tuuleklaasi püstisus annab igati rahuldava nähtavuse. Tagumisi parkimisandureid on küll vaja, sest – nagu mainitud – määrdub tagaaken juba vihmaennustuse peale ning ega manööverdamisel küljepeeglitest ka väga suurt abi ei ole.

Mõõteriistad on kenad ja hästiloetavad, juhtimisseadmed mõistliku paigutusega ja soliidsed. Käigukang roolisambal annab kesktunnelis palju ruumi kola paigutamiseks ning minu poolt GLK-le suure plussi. Erinevalt A-klassist on kuvar armatuurlaual mõistlikus kohas (kuigi mitteuppuv) ja kliimaseadme juhtnupud seega nähtavad.

Raadio – või tuleks ikka öelda infolustiseade? – sisaldab USB-pesa, ja kui sinna pistetud mälupulgale on koos MP3-failidega salvestatud plaadiümbrise pilt, näitab seda oma ekraanil.

GLK pakiruum on piisavalt suur – 450 liitrit – ning tundub korrapärase kuju tõttu isegi avaramana. Tagaistmete seljatoed käivad ositi alla, põrand jääb tasane ning maht kasvab 1550 liitrini. Turvavööd istmetega tegutsemisel kuhugi vahele ega kinni ei jää, mida ei saa öelda paljude teiste autode kohta. Pakiruumi põranda all asub kompaktne varuratas ja mõned panipaigad.

Võimekas mootor koos korraliku automaatkäigukastiga

Proovisõiduauto, GLK 220 CDI jõuallikaks oleva 2,2-liitrise 170-hobujõulise diiselmootoriga võib igati rahule jääda. Eriti toimekalt ja üsna sujuvalt käib koostöö 7-käigulise kahe siduriga käigukastiga. Viimase töörežiimi saab juht muuta, kuid kolmest võimalusest jääb ilmselt valitsevaks tavarežiim D. Nii käikude käsitsivahetamise võimalus M kui «sportlik» režiim S tunduvad 1,9-tonnise maasturi puhul pisut kohatutena, nagu ka 19-tollised kergmetallveljed.

Asfaldil sõidab GLK üsna hästi. Mercedes on täiustanud vedrustust ja vahetanud hüdraulilise roolivõimendi elektrilise vastu. Sel teemal on autotööstus juba väga heale tasemele jõudnud – korraliku kaalu ja täpse keskkohaga oli GLK rool tublisti parem samal päeval proovitud Dacia Lodgy hüdrovõimendiga roolist.

Milleks naastrehvid?

Proovisõiduauto alla monteeritud 19-tollistele naastrehvidele ei suutnud üldiselt korralik mürasummutus vastu panna – asfaldil kostus auto tagaosast säärast undamist, nagu vana Ikarus-bussi tagasillast. Lamellrehvidega oleks GLK jätnud oluliselt parema mulje.

Naastude lärmi summutavatel kruusa- ja pinnasteedel käitub auto aga suurepäraselt – neelab väikesi ja keskmisi ebatasasusi hästi, hoiab kindlalt suunda ja laseb end täpselt juhtida. Jah, tegu ei ole päris-maastikuautoga, kuid kui te just off-road-võistlustel ei taha osalema hakata, on GLK-s maastikuoskusi piisavalt.

Mõistlik kütusekulu

GLK-ga läbitud 563 kilomeetri keskmiseks kütusekuluks jäi 6,6 l/100 km. See klapib üsna hästi tehase antud kuluga (6,1-6,5 l/100 km) ning on auto massi ja üsna dünaamilist sõiduviisi arvestades igati vastuvõetav.

Tartust Tallinnasse («uksest ukseni») sõites kulus 197 km jooksul keskmiselt 6,1 l/100 km. Seegi on üsna lähedal GLK ametlikule maanteesõidu-kütusekulule (5,5-5,9 l/100 km).

Noobel auto, noobel hind

Kokkuvõtteks olgu kõigepealt märgitud, et odavautoga väikese Mercedese juures tegu ei ole. «Tavapäraste» linnamaasturite nagu Honda CR-V hinnakiri lõpeb seal, kus GLK oma algab. GLK võistleb Audi Q5 ja BMW X3-ga, kuid rivaalidena tulevad kõne alla ka Volvo XC60, Nissan Murano ja Land Rover Freelander. Ja ei tasu unustada, et samasse hinnaklassi jäävad odavamad Toyota Landcruiserid ja Volkswagen Touaregid. Nojah, nii nooblit embleemi te nende ninale ei saa...

Ning firmasisene konkurent on täiesti olemas: kui iga sentimeeter kliirensit nii hirmus tähtis ei ole, võite mõelda C-klassi universaali soetamisele. Temalegi pakutakse nelikvedu, tõsi, mitte 170-hj mootoriga.

 Meeldis: mootori ja käigukasti kooslus, juhitavus.

Ei meeldinud: naastrehvide müra, hind.

Rohkem pilte GLK testimisest näeb siit.