Proovisõit Škoda Rapidiga: õige auto, vale nimi

Škoda Rapid Foto: whatcar.ee

Ma saan aru, et Škodal on kombeks otsida oma uutele mudelitele nimesid ajaloohämarustest, kuid vahel võiks asjale ka pisut teisiti läheneda. Näiteks Rapid, mida Škoda tootis juba aastatel 1935 – 1947 – täna peaks see auto küll kandma hoopis nime Volume, kirjutab Whatcar?-i ajakirjanik Ardo Kalda.

Üldjuhul ei ole Škoda nimedega väga puuse pannud, pigem vastupidi: Superb on tõesti suurepärane ja selle auto eesnime võiks ka vabalt Skodillaci vastu vahetada. 

Kuid tulles tagasi Rapid´i juurde, siis siin tundub küll, et ühe tavalise pereauto nimepanekule on turundusinimesed liiga lähedale lastud. See, et nimi on sarnane ühele Aston Martini mudelile, ei tee temast veel superautot. 

Kuidas Škodas autod sünnivad? 

Kõik see paneb mõtlema Škodade sünnile (ei, nüüd ei järgne viis lõiku igavat autoajalugu) ja seda võtmes, kuidas konkreetne mudel sünnib? Alfa Romeo puhul pole kahtlustki, et keset tuba seisab laia kaabuga disainerülikonnas mees, kes vihaselt pliiatsiga paberile jooni vedades loob auto, millele vihast punetav insener peab seejärel sisu leidma. 

Škodas aga tundub, et käivad asjad vastupidi. Tundub, et seal veetakse esmalt keset tuba suur kast, mis peab näitama kui suur peaks uus auto väliselt tulema, seejärel veetakse kohale istmed ja hunnik kohvreid, mis sinna sisse pannakse ning alles siis lastakse disanerid ja insenerid ligi.

Rapidi välimus on nii ja naa. Oleneb mis otsast vaadata – eestvaates hakkab nimi ennast isegi natuke õigustama, kuid tagantvaade on liialt ajast maas, sest Škoda ise ja Audi on sedasama teises mõõtmes juba teinud. 

Hakkab tunduma, et Volkswageni kontsernis on juba liiga palju erinevaid marke. Auto on disaineri poolt ühe hingetõmbega vormitud ja alustatud on eest, mis näeb tõesti äge ja kurjakuulutav välja, tagaossa jõudes on vaesekesel aga juba võhm täitsa väljas olnud.

Mahukas ja praktiline

Sisu on Rapidil tõepoolest suuuuuuuuur. Nii väikeses autos nii palju ruumi leida - tubli töö. Istmed on täitsa mõnusad ka pikal sõidul ja ükski liiges lähenevatest reumavaludest märku ei andnud. 

Kui ees on ruumi laialt siis sama kordub ka tagaistmel. Seal on hästi lood jalaruumiga ja ka suured inimesed võivad ennast täitsa mugavalt tunda. 

Laiupidi vaates on mõeldud küll kolmele inimesele, kuid tegelikkuses kolmekesi ikka suured inimesed hästi ära ei mahu. Kui neil ikka õlad ja vöökoht olemas on. 

Lapsed mahuvad, kuid seda ka ainult ilma lapseistmeteta. Interjööri disain ei ole midagi, mille pärast kurvastama peaks, mitmekihiline armatuur on täitsa äge, kuid siin hakkavad pihta «agad». 

Siiani on Škoda suhteliselt häid materjale kasutanud, kuid Rapidi armatuur on küll kõige ehedamast plastikust. Samuti ei saa ma aru, miks peab silmade ees olevatel näidikutel kasutama ilusat valget valgust ja kohe kõrval keskkonsoolil rohelist. 

See meenutab pimedas kohati tuuningumehe üllitist, kellel pole rahakott lõpuni välja vedanud. Et proovisõidukiks oli manuaalkastiga masin, siis käetugi oli enamjaolt üleval, sest sinna kätt toetades on äärmiselt ebamugav käiku vahetada. 

Pakiruum on aga see mis mind tõeliselt üllatas, see on ikka tohutult suur. Olen ennegi suuri pagasiruume kohanud, kuid laadimisava on neil sageli selline, et isegi diplomaatkohvrit tuleb seebiga sisse aidata. 

Kuid mitte Rapidis. Temal avaneb kogu tagaosa, ehkki auto meenutab ise pigem sedaani kui luukpära. 

Lapsevankri võib sinna ülevalt alla mõnusalt sisse kukutada ning pakiruumi kinnitusvõrkude süsteem on samuti äärmiselt praktiline. 

Tõstad poekotid sisse, paned võrgu ümber ning isegi pisut agressiivsema kojusõidu puhul ei pea pärast mandariine ja kanamune mööda põrandat kokku rookima. 

Sõidab kenasti

Sõitmisest rääkides pean kõigepealt rääkima roolitunnetusest. Konkreetsel proovisõiduautol oli kiirustundlik roolivõimendi. Seda siis selles tähenduses, et väiksemal kiirusel või lausa kohapeal seistes on rool kerge ja mida suuremaks läheb kiirus, seda raskemaks läheb rool. Täiesti toimiv ja väga mõnus maa-aluses parklas kruttida ning samas annab ka maanteekiirustel täitsa mõnusat tagasisidet. 

Proovisõidukil oli 1,2 liitrine TSI mootor, millest selle väikese auto vedamiseks oli enam kui küll. Ka möödasõidud kulgesid ilma suurema pingutuseta, ehkki mootorimüra oleks võinud vähem salongi tulla, kuid see on juba pigem nokkimine. Auto kuuletus juhi korraldustele kenasti ning isegi parklas pisut «ulakusi» tehes sai teda panna täpselt nendesse poosidesse kuhu tahtmine oli. 

Vedrustus on jäigapoolne, mis meie teedel pole just ülearu mugav, kuid siin võib soovitada väiksemat velge ja kõrgema külgseinaga rehve, mis teevad sõitmise tükk maad mugavamaks ja on ka odavamad osta. Välimus pole siis muidugi enam nii «Rapid». 

Kokkuvõtteks 

Kui vaadata kogu autot kui ühtset paketti ning ka kõrvalolevat hinnasilti, siis tegelikult pole tulemus üldse mitte paha. Hinnad algavad 12 490 euro juurest ja seda siis 1,2 liitrise kolmesilindrilise mootoriga (75 hj MPI). 

Siinkohal aga soovitus, et ostke juba kohe 1,2 liitrine TSI (86 hj), millel üks silinder rohkem, võimsust üle kümne hobujõu enam ning hinnavahe vaid 700 eurot. 

Ei pea kuulama veidrat kolmesilindrilise mootori podinat ning kütusekulu on juba linna vahel sõites pea kaks liitrit saja kilomeetri kohta vähem. Ja kui veel 800 eurot juurde panna, saab juba päris korraliku 105 hj turbomootori. 

Tippversiooniks on DSG automaatkäigukastiga 1,4-liitrine bensiiniturbo, mille hinnad algavad 16 390 eurost, ainsa diiselversioonina on saadaval 1,6-liitrine TDI CR, millel võimsust 105 hj ning mille hinnad algavad 15 990 eurost. 

Ja arvestades, et Active baasvarustusse kuuluvad juba kogu turvapakett, kõik elektroonilised juhiabimehed, konditsioneer, esimesed elektriaknad, raadio ja muu vajalik, siis ilmtingimata ei pea üldse kaugemale vaatamagi. 

Kuid tõsi on ka see, et aste kõrgemal olev Ambition pakub lisaks ka tempomaati, reisiarvutit, esiistmete soojendust jms, siis siinkohal tasub 900 lisaeuro väljakäimine kaalumist küll. Järgmine 900 eurot Elegance varustuse eest tähendaks aga enamjaolt juba puhast luksust. Ehk kokkuvõtteks: hea varustuse ja enam-vähem mootoriga Rapid maksab ca 14 000 eurot. 

Kõiki eeltoodut arvesse võttes on see igati kaalumist vääriv pakkumine, kuid enne ostulepingule allakirjutamist veel üks vihje: äsja saabusid Eestisse ka esimesed Seat Toledod, mis on Rapidiga kui ühemuna kaksikud. Tehniliselt. Tagaosa disain on viimasel aga isegi sümpaatsem. Lõplikud hinnad on Toledol aga veel avalikustamata, mistõttu tasub kindlasti ka sellele autole pilk peale visata ja hinnapakkumist küsida.

Meeldis: Mahutavus, mahutavus, mahutavus, pagasiruumi lahendused, roolitunnetus, turbomootorid.

Ei meeldinud: Tagaosa disain, sisu materjalid, armatuurlaud

Rohkem pilte auto proovisõidust näeb siit.