Proovisõit: Mercedes-Benz E-klass

Foto: Autonet.ee

Aasta alguses peetud esimese suurema rahvusvahelise autonäituse üheks tõmbenumbriks oli kahtlemata uus E-klassi Mercedes-Benz. Vaid loetud kuud hiljem on auto jõudnud Eestisse ning esimene proovisõitki sellega ära tehtud.

Uue E-klassi disain on ettevõttele omaselt konservatiivne. Samas on viimastel aastatel autonduses tekkinud palju uusi ideid ja suundumusi, mida leiab ka kõnealuselt autolt, kirjutab

Autonet.ee

.

Sellest, mis alguses näib harjumatu, võib tulevikus lausa standard saada. Näiteks võib tuua kas või 1995. aastal esitletud E-klassi, mille «kurvad silmad» käisid erinevates versioonides läbi mitmete autotootjate mudelitelt. Viimasel E-klassil midagi nii radikaalset ette võetud pole ning dünaamilisele siluetile vaatamata on üldmulje väärikalt rahulik.

Proovisõiduautoks oli E 220 CDI Blue EFFICIENCY Avantgarde varustusastmes. Mootoriks 170 hobujõuga reasneljane diisel, mille pöördemoment 400 Nm on saadaval pöörete vahemikus 1 400 kuni 2 800 p/min. 1735-kilogrammise tühimassiga auto kiirenduseks paigalt sajani öeldakse tehnilistes andmetes 8 sekundit.

Järsult kiirendades oli tõepoolest üllatav, millise isuga spidomeetri osuti mööda tablood ülespoole ronis. Kütusekuluks öeldakse tehnilistes andmetes 4,4 liitrit sajale.

Tipptunnil Tartu maanteel sõites ehk siis ohtralt kiirendusi tehes lisandus umbes liitrikene, linnas sai alla 8 liitriga sajale vabalt hakkama. Jääb veel lisada, et tippkiiruseks lubatakse 231 km/h. Selle paikapidavus jäi küll tõestamata.

Võrreldes eelmise E-klassiga on uus 12 millimeetri võrra pikenenud ning 32 võrra laienenud. Parema stabiilsuse annab 12 millimeetri võrra pikenenud teljevahe. Ehk kokkuvõtvalt: pikkus 4 868, laius 1 854, kõrgus 1 471 ning telgede vahe 2 874 millimeetrit.

Avantgarde standardvarustus on väga rikkalik ning Mercedestele kohaselt on ka lisavarustuse nimekiri aukartustäratavalt pikk. Ükshaaval pole mõtet hakata kõike üles lugema, kuna Mercedese mudelid on otsast otsani elektroonikat täis ning nimekiri meenutaks pigem väiksema elektroonikapoe laoseisu.

Mainigem ära vaid tähtsamad: ohtralt turvapatju ja -kardinaid, Pre-Safe ja Post-Safe turvasüsteemid, kliimaseade, kvaliteetse kõlaga MB audiosüsteem, vihmaandur, rehvirõhuandur, juhi väsimustaset kontrolliv süsteem ning automaatne tulede lülitus. Sellel viimasel peatuks hiljem veidi pikemalt.

Nagu juba ülalpool mainitud, kiirendab auto vaatamata raskele kerele üllatavalt nobedalt. Liigse õhina eest kaitseb juhti püsikiirushoidiku maksimaalse kiiruse funktsioon, millest autol üle minna ei lasta. Õnneks saab sõidukiirust valida ikka ise, kuid «raskema jalaga» juhtidele kuluks see kindlasti marjaks ära.

Kui ühtlaselt sõites pole jõuallikat üldse kuulda, siis kiirendades kostab just see hääl, mida Onu Bella ühes oma tuntud laulus iseloomustas sõnadega «ja diiselmootor laulab mulle vaikset laulukest». Klassika, kas pole?

E-klassi istmed on keskmisest mugavamad. Samas ei poo turvavöö reisijaid liialt kinni ja laseb mugavama asendi leidmiseks vabalt ringi niheleda. Mis aga kindlasti äramärkimist väärib, on istme reguleerimisvõimalus just ette-taha liigutamisel.

Kui juhi oma maksimaalselt taha nihutada, siis tundub, et pikematelgi inimestel on vaja pedaalideni ulatumiseks kargud alla panna. Juhiistmel on ka arvestatav nimmetugi, pikemaks sõiduks igati vajalik vidin.

Kuna auto on tõepoolest elektroonikat viimse võimaluseni täis, siis juhile pakutakse näha kõikvõimalikku infot auto seisukorra kohta alates läbisõitudest ja kütusekuludest ning lõpetades raadiojaama ja helitugevusega.

Otse loomulikult on viimane kiirustundlik ning hoo mahavõtul või lisamisel kostub muusika kas vaiksemalt või tugevamalt. Väga lahedana mõjub näidikuteplokis seieritega kell, mis justkui rõhutab, et istud ajatus esindusautos koos kõige sellest tulenevaga.

Pimeduse saabumine nõuab enamikus sõidukites päevaselt režiimilt öisele üleminekut. E-klass suudab siinkohal ise kõik vajalikud asjad sisse või välja lülitada. Päevatuled kustuvad ning nende asemel hakkavad põlema lähituled.

Näidikutepaneeli taustad tuhmuvad samuti. Üks väike vahva nüanss veel. E-klassi salongis on ees armatuurlaua ja külgedel uste iluliistude alla paigaldatud tulederida, mis valgustab öisel ajal mahedalt sõitjateruumi, luues mõnusalt hubase tunde.

Sõidu mugavuse seisukohalt on kahtlemata üks viimase aja tähtsaimaid leiutisi kaugtulede automaatne lülitus, mille olemasoluga harjub pea paari minutiga. Siin-seal mujalgi juba nähtud asi on eriti mõnus pikemal sõidul, teedel, kus tihti keegi vastu tuleb või mööda sõidab. Mitmete andurite ja kaamerate töö tulemusena tunneb auto ise ära vastutuleva või eessõitva masina ning lülitab kaugtuled välja.

Tõsi, tehnoloogia ise on alles lapsekingades ning kuna Mercedese esituled on väga head, siis mõni suurem liiklusmärk vms suudab süsteemi ära lollitada. Ka nigelamate tagatuledega auto võib saada pisut pimestatud, kuid umbes 99 lülitust sajast lähevad siiski asja ette. Igatahes täiesti uskumatu vidin.

Kurvilistel teedel ja eriti just kruusal vilgub pidevalt märgutuli, mis annab mõista elektroonika rakendumisest auto maksimaalse kontrolli all hoidmisel. Tuleb tõesti tunnistada, et masin käitub äärmiselt stabiilselt ja ettearvatavalt. Samas kruusal välja lülitatud ESP-ga kiirendades jäävad maha üsna pikad ja sügavad vaod.

E-klassi Mercedese standardvarustusse kuulub lisaks ülatoodule veel üks abimees. Jutt käib juhi väsimusastet mõõtvast Attention Assistist. Mitmeid parameetrid jälgiv seade hakkab juhi väsimisel spidomeetri kõrval kohvitassi vilgutama. Minul selle põlemasaamine vaatamata ligi kaheksa tunni pikkusele roolis istumisele igatahes ei õnnestunud. Aga teisalt, kindlasti on see märk auto tasemel mugavusest.

Ligi kaheksa tunni jooksul, mis sisaldas sõitu nii linnades kui maanteedel, suutis E 220 CDI ära tarvitada pisut üle poole kütusepaagi sisust. Nutt tuli peale, kui oma igapäevaauto, Ameerika päritolu mahtuniversaali, kütusekulu meenutasin.