/nginx/o/2012/06/04/1147236t1ha57c.jpg)
Reeglina kogutakse neid kire ajel... Kuid paljude silmad on avanemas tõe suhtes, et klassikute väärtus kasvab. Ja raha laotakse letti.
Investor, panusta klassikale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võtame näiteks tuntud DJ Chris Evansi, kes lausus 2008. aastal 5 miljoni naela (ca 5,75 miljoni euro) eest 1961. aasta Ferrari California Spyderit ostes: «Summa tundub suur, aga kümne aasta pärast käiks [selle auto ostmine] mul üle jõu.»
Otsus oli arukas. Just äsja läks üks Ferrari 250 GTO müügiks rekordilise 22,7 miljoni naela eest – kümnend pärast seda, kui ta tühipalja 6 miljoni naela eest soetati.
«Klassikalised autod, nagu selgub, on üks tulusamaid ja kindlamaid investeeringuid üldse. Tingimusel, et valitakse õige mark ja mudel,» ütleb Goodwood Motorsporti pressiesindaja Gary Axon.
«Juba kolm-neli aastat eiravad klassikaliste autode hinnad, nii oksjonitel kui poodides, globaalset majanduslangust, tõestades, et nad on sama tark ja mõistlik investeering kui ülejäänud kaks juhtivat langusekindlat tegijat – väärt kunst ja vanad veinid.»
Klassikaliste autode turg on kahjuks olnud keerukas, kuna aastaid puudus sõltumatu mõõdik. Lõpuks ei pidanud pankur ja suur klassikaliste autode fänn Dietrich Hatlapa enam vastu ja lõi 2007. aastal oma esimese arvestatava indeksi – ning selle toetuseks ka uuringufirma nimega Historic Automobile Group International (HAGI).
Tänaseks jälgib Hatlapa indeks – HAGI Top Index – 50 autot, mille väärtus on vähemalt 100 000 naela, mida on ehitatud alla 1000 eksemplari ning mis on kollektsionääride kogukonna poolt vastu võetud ja heaks kiidetud.
HAGI indeks näitab, et 2012. aastal põrutasid hinnad üles 16 protsenti.
On ka omad riskid. Klassikalised autod nõuavad regulaarset hooldust, varuosad on sageli kallid. Ning kuigi parimate palade eest makstakse suuri summasid, et ole veel märke 1980ndate lõpu stiilis palavikust, mil mõned mudelid aastas viis-kuus korda käest kätte veeresid.
Turg kiilus kinni koos 1990. aasta majanduslangusega, mil Jaguar E-Type’i hind kukkus 100 000 naela juurest 40 000 naela peale.
Küll aga kinnitavad eksperdid, et prestiižsse ajalooga margid nagu Aston Martin, Bentley ja Bugatti või võidusõidu-taustaga margid, nagu näiteks Ferrari, on kindlad ja soliidsed investeeringud.
Sama võib öelda taskukohasemate klassikute kohta perioodist 1950-1990 nagu Jaguar E-Type’id, Maseratid ja vanemad Lanciad.
Nagu kinnitab James Knight oksjonikojast Bonhams: «Kuna rikaste raha ei teeni praegu pankades praktiliselt mitte midagi, paigutavad nad selle pigem autodesse, millest nad rõõmu tunnevad. Pea-asi on osta mõistlik masin, millega ei ole palju tööd ja vaeva, siis on hea šanss, et paari-kolme aasta pärast on ta juba kallim.»
Knighti sõnutsi võib klassikute väärtus kerkida mitmel põhjusel.
Vahel võib juhtuda, et klassiku tootjal õnnestub ehitada häid kaasaegseid autosid, mis sütitavad taas huvi ka eellaste vastu. Teinekord on aga tegemist mõne konkreetse mudeli «sünniaastapäevaga».
Mõlemad faktorid tulevad kasuks sellisele sõidukile nagu Aston Martin DB5 – mis on eriliselt tänulik võimaluse eest sõidutada James Bondi.
Lisaks rahalisele tulule pakub klassikaline auto omanikule veel mitmeid kaalukaid eeliseid. «Nendega on palju lihtsam hoobelda,» selgitab erapanga Coutts’i peastrateeg Mohammad Syed.
«Igaüks võib superjahi, suure villa või eralennuki osta või tellida. Aga väärika ajaloolise taustaga unikaalset autot järele ei tee, ükskõik kui rikas sa oled.»
Copyright The Financial Times Limited 2013