Möödunud aastal müügile jõudnud A-klass õnnestus Mercedesel piisavalt hästi võitmaks Eesti 2013. aasta auto tiitlit. Ning ega Euroopa aasta auto finaalis saadud viies kohtki anna kurtmiseks põhjust, kirjutab Whatcar?-i ajakirjanik Olev Toom.
Proovisõit: Mercedes-Benz CLA
29. aprill 2013, 14:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käesoleva aasta algul jõudis luukpärakerega auto kõrval müügisalongidesse ka sedaan. Tõsi, taas üritab Mercedes muud maailma veenda, et tegu on «neljaukselise kupeega». Minu jaoks on see aga sama mõttekas sõnaühend nagu «viisnurkne kolmnurk».
Mercedes-Benz CLAKuid välimuselt erineb CLA -- nagu tema vanem ja suurem sõsar CLS -- viimaste aegade tavapärastest kohmakavõitu, enam kui pooleteise meetri kõrgustest sedaanidest piisavalt, et talle mõni sobiv liignimi anda. Stiilisedaan, näiteks.
CLA esiosa on luukpäraversiooni omaga kaunis sarnane, kuid lähemal uurimisel selgub ometi, et kaht ühesugust kerepaneeli ei leidu. Säilinud on kõrge, agressiivne autonina, kuid viigid autoküljel koonduvad ahtri pool. Ning moodustavad pisut sedamoodi kujundi, mis ehtis I põlvkonna Corvette-ide külgi.
Katusejoon on luukpäraga võrreldes põhjalikult ümber joonistatud, mistõttu pakiruum sulandub ülejäänud autoga vägagi elegantselt. (Ja annab mudelist sõltuvalt õhutakistusteguriks 0,22 kuni 0,25). CLA on õige pikk -- 4630 mm. Võrdluseks olgu öeldud, et C-klassi sedaan on temast neli sentimeetrit lühem. Ning E-klassi eelkäija seitsmekümnendatest, W123, keda meie teedel veel tänagi ringi sõidab, polnud kümmet sentimeetritki pikem. Ometi oli see üks suur auto.
Seestpoolt on CLA üsnagi luukpära-A moodi. Tõsi, ukseaknad on seekord raamideta, mis sedaani elegantsi ekstra rõhutama peaks.
Esiistmel tunnete end hästi, iste hoiab keha kenasti paigal, olles samas ka pikal sõidul küllalt mugav. Ettepoole pole nähtavusel vigagi, kuid tahavaade on tänu seljatugedega kokku ehitatud peatugedele kaunis kasin. Õnneks saab tagarea keskmise peatoe alla vajutada, nii et peeglist hakkab isegi kasu olema.
Armatuurlaud on üldiselt kena ning samas ka loogiline – neid omadusi ei õnnestu sugugi alati ühildada. Omal ajal luukpäraversioonist kirjutades kaebasin keset armatuurlauda istutatud iPadi-sarnase ekraani üle, ja ausalt öeldes ei ole meie läbisaamine sest ajast paranenud. Ikka on tuulutusavad umbes sellel kõrgusel, kus harilikult raadio juhtnupud, need omakorda hõivavad kliimaseadme juhtnuppude koha ja viimastele jääb koht kusagil põrandal. Minu silmad nuppude tähistusi sõidu ajal igatahes ära lugeda ei suutnud.
Mercedes-Benz CLAKuid muus osas on kabiin igati ergonoomiline. Mulle meeldib automaatkäigukasti valitsa asukoht roolisambal. (Kui te tingimata ise käike vahetada soovite, kasutage rooliratta taga asuvaid labasid).
Ruumi on Mercedese uues stiilisedaanis nagu kompaktautos kunagi – esimeses reas piisavalt, teises rahuldavalt. Isegi vähem kui rahuldavalt, sest langev katusejoon neelab luukpära niigi napi pearuumiga võrreldes veel ligi 5 cm. Ning kui CLA sõitjateruumi suurust hakata võrdlema W123 omaga, siis jääb üle ainult imestada, kui kitsaks on moodsad turvanõuded meie autod muutnud.
Kuid ega CLA polegi ehitatud paljulapselise pere vedamiseks, ja kahekesi on temas väga mugav. Pakiruum -- 470 liitrit -- on poolteist korda suurem kui luukpäral, vajadusel saate tagaistmete seljatoed allagi käänata.
Mootoreid pakub Mercedes CLA-le praegu neli, kõik turbolaaduriga neljasilindrilised. Ottomootoritest on valikus 1,6-liitrised võimsustega 122 ja 156 hj (vastavalt CLA 180 ja CLA 200) ning tippmudelile paigaldatav 2-liitrine 211-hobujõuline (A 250). Tähistust CLA 220 CDI kandva diisli töömaht on 2,2 liitrit ja võimsus 170 hj. Diiselauto ja CLA 250 saavad seitsmekäigulise kahe siduriga automaatkäigukasti, CLA 180 ja CLA 200 aga kuuekäigulise käsitsilülitatava. Neile maksab «automaat» 2184 eurot.
Sõidab CLA üsna samamoodi nagu luukpära-A, olles selgelt orienteeritud Saksa kasutajale. Vedrustus on üsna jäik, juhitavus piisavalt täpne ja kurvide läbimine seega rahuldust pakkuv. Mingil määral häirib järskudel konarustel veermikust kuulduv kolisev heli, mis eriti hästi torkab kõrva üldiselt väga korraliku mürasummutuse taustal. Sõidumugavus kolina all eriti ei kannata, kuigi põhivarustuses pakutavate 16-tolliste ratastega oleks A-klassi sedaan meie teedel mugavam kui proovisõiduauto (CLA 200) all olnud 18-tollistega.
Mercedes-Benz CLAKahe siduriga käigukast kõhkleb paigaltvõtul veidi ega kiirusta ka käikude ülesvahetamisega, kuid töötab sujuvalt ja tähelepandamatult.
562 kilomeetri pikkuse proovisõidu keskmiseks kütusekuluks jäi 6,9 l/100 km, mis on osaliselt vabandatav ilmselt tõigaga, et sõidu alguseks oli auto läbinud vaid 275 kilomeetrit. Tartust Tallinnasse «uksest ukseni» kulus aga 5,8 l/100 km.
CLA hind on ühelt poolt päris kõrge, teiselt poolt aga suisa madal. Kõige odavama, CLA 180, saab kätte 27 468 euroga, mis on 5460 eurot rohkem kui A 180 eest küsitakse. Kas raamideta ukseaknad ja 30 cm lisapikkust tõesti nii palju maksavad?
Teisalt küsitakse võrreldavalt motoriseeritud Audi A3 eest 23 300 ja 1. seeria BMW eest koguni 27 550 eurot. Nii vaadates ei tundugi CLA enam liiga kallina. Pealegi -- stiilisedaani te ses klassis mujalt ei saa. A3 sedaankerega versioon on küll kohe tulekul, kuid tal ei ole CLA elegantsi. Kõige soodsamas valguses paistab CLA hind aga siis, kui meenutada, et odavaim CLS maksab 60 360 eurot ja liigub ikkagi neljasilindrilise mootori jõul.
Kokkuvõtteks olgu öeldud, et lihtinimestele kättesaadavate hindadega autode hulka on jõudnud noobli välimuse, korralike jõuallikate ja kena interjööriga auto, mille roolis massist üsna selgesti eristute. Jätke tellimata suuremad rattad, kuid võtke kindlasti tagurdusandurid.
Meeldis: välimus, istmed, mootori ja käigukasti koostöö.
Ei meeldinud: jäik vedrustus, «rändkino» keset armatuurlauda.
Rohkem pilte auto testimisest näeb siit.