Mercedes-Benz E: elektroonika ja soliidsus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/05/07/1735494t1h8c7a.jpg)
Pikka aega polnud Mercedesel oma sedaanide tähistamisega suuremat muret. Mootori töömaht (kümnetes kuupsentimeetrites) oligi sobilik tähis. Tõsi, müügil olid Mercedes ja suur Mercedes. Viimase mudelitähisesse lisati S-täht ja kõik oligi korras.
Kui kolme aastakümne eest hakati valmistama väikest Mercedest ehk beebi-Benzi, läks elu keerulisemaks. Kuskilt koorus klasside idee ja segaduste vältimiseks sai «tavaline», kõrgema keskklassi Mercedes-Benz endale nimeks E-klass. (Tulid ka A, B, ja C, kuid mismoodi võiks välja näha hüpoteetiline D-klass, ei oska mina kujutleda).
Selle nime all on valminud neli põlvkonda autosid. Viimane, tehasesisese tähistusega W212, jõudis müügile 2009. aastal. Autot uuendati veidi 2011. aastal, kuid põhjalikumalt käesoleva aasta algul.
Välimuses on kohe märgata nelja esilaterna asendamist kahega. Kuid E-klassi sümboliks saanud neljasilmaline nägu pole päriselt kadunud -- seisutulede helendavad jooned tekitavad nelja eraldiasuva laterna illusiooni.
Esmakordselt saab nüüd ka E-klassi auto ostja valida kahe erineva kujundusega radiaatorivõre vahel.
Baasversioon ja soliidsusele panustav Elegance saavad tavapärase horisontaalsete ribidega radiaatorivõre ning mootorikattel kõrguva kolmeharulise tähe. Sportlik Avantgarde aga ühineb Mercedese teiste sportlike ja sportautodega, kandes tähte radiaatorivõrel.
Pisut muudeti mitmete kerepaneelide kuju andmaks värskele E-klassile senisest dünaamilisemat välimust. Moodsatele aegadele kohaselt töötavad nii tagalaternates kui päevasõidutuledes valgusdioodid.
Värskendust sai loomulikult ka auto sisemus. Uute materjalide ja täpsema koostetöö kõrval jäävad kindlasti silma üle terve armatuurlaua ulatuv iluliist, mida saab tellida nii puidu kui alumiiniumi välimusega, uue kujuga tuulutusdüüsid ning armatuurlaua keskel asuv osutitega kell.
Automaatkäigukasti valits paikneb roolisambal, kus ongi selle õige koht. Kesktunnelil vabaneb seetõttu ruumi panipaikade tarvis. Armatuurlaud on ülevaatlik ja hõlpsasti kasutatav. (Erinevalt A-klassist on kahetsoonilise automaatse kliimaseadme nuppude tähistused hästi loetavad).
Istmed on oodatult mõnusad, hoiavad istujaid paigal ega väsita sealjuures. Veidi üllatas mind, et tagaiste ei olegi nii avar kui 4,9 meetri pikkuselt autolt oodata võiks.
Nädal varem sõidetud CLA värskelt meeles, võin öelda, et tänu tublisti suuremale ja eeskätt kõrgemale ukseavale on E-klassi tagumisse ritta pääsemine hulga lihtsam. End istuma seadnud, avastate ometi, et põlved jäävad üsna esiistme seljatoe lähedale. Mugavuse üle ei saa ka tagareas kurta.
Pakiruumi 540 liitrist peaks vähegi mõistliku pagasi kaasavõtmiseks piisama, ja ebamõistliku mahutamiseks käivad tagaistmete seljatoed alla.
Kõige uuenduslikuma osa värskest E-klassist moodustab muidugi elektrooniliste juhiabide rühm (või peaks ütlema «rügement»?).
Proovisõiduautole kõige uuemaid paigutatud ei olnud ja seetõttu olgu vaid mainitud otsasõitude (sealhulgas jalakäijatele) vältimise süsteem PRE-SAFE Brake, vajadusel pidureid kasutav rajahoidja Active Lane Keeping Assistent ja sõidutulede ümberlülitussüsteem Adaptive Highbeam Assist Plus.
Mootorivalikuga Mercedes ei koonerda. Saate valida seitsme ottomootori ja viie diisli hulgast, lisaks on saadaval diiselhübriidajamiga E 300 BLUETEC Hybrid. Lähemal vaatlusel selgub, et mehaaniliselt erinevaid jõuallikaid on üksjagu vähem (ja vabalthingavate aeg on mööda saanud).
Seitsmekäiguline automaatkäigukast kuulub üldiselt E-klassi põhivarustusse, vaid kolm nõrgemat diiselautot varustatakse kuuekäigulise käsikastiga ning nendele «automaadi» saamiseks tuleb 2584 eurot juurde maksta.
Proovisõiduautoks olnud E 350 CDI 4MATIC sõidab väga meeldivalt. Kõigepealt rõõmustab juhi südant muidugi 252 hobuse spurdivõime, kuid ka nende koostöö käigukastiga sujub enamasti tähelepandamatult. Agressiivset möödasõidupoliitikat ajades tasub küll auto häälestus «ökonoomsest» «sportlikuks» lülitada ja/või roolilabade kaudu käigukastile oma korraldusi jagada. Muidu kipub kast gaasivajutuse peale veidi kõhklema, kas maksab kohe käike alla vahetama hakata.
Juhitavus on peaaegu kahetonnise tühimassiga auto kohta küllalt terav, samas ei ole sõidumugavuses mingeid järeleandmisi tehtud. Eks aita sõidu pehmusele kaasa ka tänapäeva mõistes väikesepoolsed 17-tollised rattad rehvidega 245/45 R 17.
Kuid kõige paremini on E-klassi noobelautolikkust tunda kõrvade kaudu. Või õigemini ei ole tunda, sest mürasummutusmaterjalidega ei ole Mercedes koonerdanud. E-klassist lahkumise järel kulus paar päeva, kuni suutsin oma alateadvusele selgeks teha, et minu auto ei ole katki, vaid see ongi tema loomulik müratase.
Nelikveo vajadust ma seesugusel auto ei näe, kui jätta arvestamata parem kiirendusvõime libedavõitu teel.
Proovisõiduga läbitud 508 km jooksul kulutas E 350 CDI 100 kilomeetrile 6,9 liitrit kütust. Viimase, Tartust Tallinnasse sõidetud 189-kilomeetrise lõigu keskmiseks kuluks jäi aga 6,1 l/100 km. Nagu ikka, on tulemus ametlikust keskmisest (6,0 l/100 km) pisut kehvem, kuid auto massi ja võimsust arvestades vägagi meeldiv.
E-klassi hind algab 39 000 eurost, millega saab päris korralikult varustatud 136-hobujõulise diiselauto. Odavaim ottomootoriga versioon, E 200, on 744 eurot kallim. Kõik ülejäänud maksavad üle 40 tuhande. Proovisõiduauto baashinnaks kirjutatakse 55 464 eurot, kuid lisavarustuse nimekiri on pikk ja põnev...
Kokkuvõtteks: kõrgemas keskklassis üritab iga autoehitaja oma mudelile kindlat imagot anda. Mulle meeldib, et välise hoogsuse taga ikka tubli annus Mercedese soliidsust peitub.
Meeldis: mootor, vedrustus, mürasummutus.
Ei meeldinud: käigukasti kohatine uimasus