Urve Eslas: kättemaksu võimatus

FOTO: .

Äsja Eestit külastanud Itaalia semiootik Umberto Eco teeb tänases Postimehes provokatiivse ettepaneku. Ta kutsub haritlasi üles maksma kätte spämmijatele, ummistades nende võrguühenduse piibli või Aquino Thomase «Summa Theologicaga».

Paraku on sel, põhimõtte poolest väga inspireerival ettepanekul mõningaid puudusi, mistõttu võiks Eco lugu võtta pigem kui huvitavat teoreetilist eksperimenti ja mitte kui lahendust.

Esimene neist tuleneb Eesti ja Itaalia, Eco kodumaa, internetiarengu erinevusest. Eco jaoks põhineb haritlaste kättemaks eeldusel, et amatööridest rämpspostitajad kasutavad dial-up võrguühendust, mis mahukate tekstide saatmisega kergesti halvatav on. Itaalias on säärane võrguühendus tänaseni üsna tavaline. Eestis kasutatakse kodudes valdavalt kui mitte lairibaühendust, siis DSL-ühendust, mis ei tekita ka Piiblist suuremahulisemate tekstimassiivide vastuvõtmisel mingeid probleeme. Tõsi, suur osa rämpspostist tuleb meile väljastpoolt Eestit, kuid kust täpselt ja milline ühendus seal valdav on, mine võta kinni.

Teiseks jätab Eco tähelepanuta rämpsposti toimimise omapära - see kasutab sõnumite edastamiseks üldiselt mitte oma, vaid võõraid aadresse. Seega langeb kättemaks Aquino Thomase näol täiesti süütu inimese kaela. Halvemal juhul võib selline vastastikune lausspämmimine lõppeda võrguühenduse krahhiga.

Meiliühendus liigub tänu rämpsposti võidukäigule kiiresti oma lõpu poole. Kuna kirjad enam filtrite tõttu kohale ei jõua, on tavalise meilivahetuse tasapisi välja vahetamas MSN, Skype, Facebook või Twitter, mis kiiresti ja (esialgu veel) probleemivabalt sõnumeid edastada võimaldavad.

Aga mõned suurfirmad kasutavat oluliste dokumentide edastamiseks juba vana head faksi.

Tagasi üles