Eesti ajaloo rängimate ohvritega liiklusõnnetus – üheksa hukkunut Tartus Emajõe jääaugus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Maanteemuuseum

Eesti ajaloo traagilisim liiklusõnnetus, mis nõudis üheksa inimelu, juhtus 1931. aastal Tartus Emajõe jääl.



Õnnetus leidis ühiskonnas laia kõlapinda – juba kolmekuningapäeval, mil teave õnnetusest levima hakkas, vooris sündmuskohale tuhandeid inimesi. Ajalehe Postimees hinnangul käis seal iga teine tartlane, ja samal õhtul müüdi Postimees paari tunniga läbi.



Õnnetuse käik

1931. aasta 4. jaanuari öösel sõitis Tartu taksoauto, mida juhtis Aleksander Seeland, mööda Emajõe jääteed Rannale. Autos oli lisaks juhile kaheksa inimest: sõidu organiseerija 22-aastane Aleksander Vanaase, tema 40-aastane onu Jaan Vanaase koos abikaasa Anna (51-aastane) ja nende kümneaastase poja Erichiga; kaasa sõitsid veel Aleksandri sõbrad Elfriide Laar, Aleksander Liivoja, Harry Pärtelpoeg ja Ferdinand Rassu – kõik alla 30 aasta vanad.



Pühapäevaks ei olnud reisiseltskonnast kippu ega kõppu. Otsijate tähelepanu pälvis jäälõikamise koht Tartu linna piiril. Tegemist oli A. Le Coqi õllevabrikule kuuluva jäälõikumisauguga, mis võttis enda alla peaaegu kogu jõe laiuse.



Parema kalda ääres oli umbes kümne meetri laiune sõidutee. Kui otsijad ajasid jääaugu äärest sinna vahepeal sadanud lume laiali, tulid nähtavale auto jäljed. Jäälõikajaid küsitledes saadi kahtlustele kinnitust. Auto jälgede kohal leidnud mehed hommikul tööle tulles mahasõidetud kaitselaua. Kuna hämardus, otsustati päästetööd teisipäevale lükata.



Kolmekuningapäeva hommikul asusid tuletõrje lendsalga mehed pikkade pootshaakidega jõepõhjast autot otsima. Kuuldused õnnetusest olid levinud kulutulena üle linna ning õige pea oli rahvamurd kohal. Politseil oli tükk tegemist, et uudishimulikke eemal hoida. Mõned korrad teinud jää ka «ähvardavat häält», mis rahvahulka talitsenud.



Päästetööd

Pootshaakidega otsimine tulemusi ei andnud ja nii visati vette köie otsa kinnitatud konks, mida veeti mööda põhja edasi ja tagasi ja mis üsna varsti millegi raske külge kinnitus.



Märguande peale hakkasid paarkümmend inimest köit sikutama. Esmalt ilmus külili asendis autost nähtavale must autokummi poolsõõr. Edasist tööd hakkas takistama kaldajää. Kuna publiku hulgas oli paar jäälõikajat, saadi kaldaosa jää eemaldamisega kiiresti hakkama.



Uuesti köit sikutades ilmus veepinnale rohekat värvi puust katuseraamiga auto, millel peal presentkate. Auto uksed olid avatud, klaasid katki ning present osaliselt tükkideks rebenenud.



Pilt muutus veelgi masendavamaks, kui lendsalga mehed asusid autos olevaid laipu välja kandma. Esimesena tõsteti välja kümneaastase lapse surnukeha. Veel leiti autost ühe mehe ja kahe naise laip. Viis meest olid aga kadunud. Oletati, et nad jõudsid autost küll välja, kuid tugev vastuvool vedas nad vaba vee asemel ummisjää alla. Ohvrite laibad leiti Emajõest alles kevadel.



Kes oli süüdi?

Enne jäälõikust läks jäätee terves pikkuses vasakut kaldaäärt pidi. Jäälõikamise koha väljamõõtmise järel raiuti tee jääaugu juures paremale kalda äärde. Pärast auku pööras tee uuesti vasakule kalda äärde. Sellega tekkis enne jäälõikuse ala järsk kurv.



Nähtavasti ei märganud autojuht seda pööret. Ka räägiti Seelandi auto halbadest laternatest, mis ainult paari meetrini pimedas valgustanud. Olukorda raskendas õnnetuse ööl möllanud tuisk, samuti oletati, et autojuht sõitis liiga suure kiirusega. Esiteks olnud autojuhil kihutaja kuulsus ning teisalt oli üldiseks kombeks tasasel jõeteel kiiresti sõita.



Jääaugu piiramiseks üles pandud kaitsetõkked olid nõrgad ehk nagu kirjutas Postimees: «Need on seatud üles enam hoiatuseks kui kaitseks, sest juba mehe tugev rusikahoop võib siin lauda lahti lüüa.» Kaitselaua ja jääaugu vahele jäi vaid mõni meeter.



Süüdlaste väljaselgitamises ei olnud üksmeelt. Ühelt poolt peeti süüdlaseks viiekohalisse autosse üheksa inimest mahutanud autojuhti, kes ei arvestanud liiklusoludega. Autojuhi kahjuks rääkis ka tõsiasi, et kui 1931. aasta aprillis leiti jõest Seelandi surnukeha, avastati tema taskust poolik viinapudel.



Suurt tähelepanu pöörati jääaugu tähistusele ja jäälõikusaugu asukohale. See ohtlik piirkond tekkis Tartu linnavalitsuse korraldusest. Pärast juurdlust süüdistati õnnetuses Tartu linnavalitsuse korteri- ja kinnisvaraosakonna juhatajat Juhan Sütti, kes õllevabrikule uue jäälõikamiskoha määras.



Teiseks süüdlaseks tunnistati Tartu õllevabriku direktor James Sillem, kelle kraesse jäi jäälõikamiskoha puudulik märgistamine. Linnavalitsus süüd omaks ei võtnud ja veeretas kogu vastutuse Sillemi kaela. Esimese astme kohus mõistis linnavalitsuse ametniku õigeks, kuid õllevabriku direktori süüdi, viimasele määrati karistuseks kahekuuline vangistus. Sillem kaotas ka tsiviilprotsessi, kus hagejateks hukkunute omaksed.



Sillem kaebas otsuse edasi ja 1934. aastal mõistis riigikohus õllevabriku õigeks. Kohtuotsuse järgi oli õnnetuse peasüüdlane ohutusnõudeid eiranud autojuht.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles