Fiksirattur kihutab piduriteta

Tarmo ise ehitatud fiksiratas. Foto: Hendrik Alla

Maailmas liigub kummaline ratturihõim, mille liikmed sõidavad vabajooksuta jalgratastel. Inglise keeles nimetatakse neid rattaid

fixed gear

, eesti keeles võiks siis lihtsalt fiksi olla.

Fiksirattal puudub vabakäik, see tähendab, et kui tagumine ratas veereb, siis liiguvad ka pedaalid, nagu trekiratastelgi. Alguses kasutasid jalgrattasportlased neid maanteel vastupidavust treenides. 1990ndatel aastatel avastasid fiksi New Yorki rattakullerid ja spordivahendist sai (sub)kultuurinähtus, kui mitte usulahk. Rattaid ehitatakse reeglina ise ja korraldatakse nendega anarhistlikke linnavõidusõite.

Juba aastapäevad liigub fiksirattureid ka Eestis. Üks neist, 22-aastane Tallinna Ülikooli kunstiõpetuse tudeng Tarmo Kübard, avastas fiksimaailma möödunud aasta kevadel.

«Mul oli siis mingi maastikuratas, mille käiguvahetusega oli igavene jama, kuskil ei osatud seda parandada. No ja siis leidsin netist juhuslikul mingi fiksi pildi ja sain kohe aru, et just sellis ratast ma vajan. Ilus, lihtne, täpne,» ütleb Tarmo. Fiksid on reeglina üliminimalistliku ehitusega: rattad, raam, kett ja vändad. Ei mingeid liigseid osi, mis võiks logiseda või kaalu lisada. Tarmo sai sõbra käest vana Harkovi tehase Turisti raami. Fiksiehitajad eelistavadki möödunud sajandi terasest maantee- või trekirataste raame.

Järgnes päevade kaupa mööda rattapoode kolamist ja komponentide jahtimist. Kõige keerulisem oli fiksi jaoks nõutava vabajooksuta tagarummu leidmine, lõpuks valmistas Tarmo selle ise trikiratta rummust rebimise ja kleepimise teel. Sõidukorda sai ratas umbes kuu ajaga ja lõpphind ei ületanud 4000 krooni. Pärast oma ratta valmimist on Tarmo veel paarile sõbrale fiksi ehitanud.

«Fiksisõit on eriline, kõiki meeli haarav kogemus. Ratas allub täielikult sinu kontrollile. Sellisega ei saa aeglaselt sõita, fiksi nõuab kiirust. Tuiskad mööda linna ja tähelepanuvõime tõuseb 150 protsendini. Kõik meeled on avatud, otsid ohtusid, aju töötab sama intensiivselt kui jalad ning üritab ennustada inimeste ning autode liikumist,» räägib Tarmo ja tema häälde ilmub ärev noot. Enamasti varustavad fiksiehitajad oma ratsu esipiduriga, aga hardcore tüübid loobuvad sellestki ning aeglustavad vaid jalgadega pedaale pidurdades. Tihedasse linnaliiklusesse sobib fiksi just meeletu kiirendusvõime poolest ja kitsa profiili tõttu, mis lubab igast avanevast pilust läbi nõeluda. Kui aga sõitjal närve ja oskusi jaguks!

Tarmo hinnangul on Eestis fiksirattureid 15-20 ringis ja neid tuleb kogu aeg juurde. Tarmot ennast võib vahel teisipäeva ja neljapäeva pärastlõunal kohata Uue maailma Seltsi Velokuuris, kus algajad ehitajad saavad tema käest nõu küsida.

Muu maailma fiksikaunitare saab imetleda siit, Eesti fiksiratturid suhtlevad selles foorumis.