Mänguarvustus. X-Men Origins: Wolverine

Foto: Activision

Päris hea koomiksi järgi tehti film ja sellest siis kähku videomäng. Tavaliselt läheb meelelahutus selle rea peale järjest lahjemaks; rahahimus ei kulutata ei sisule, loole ega mängitavusele just liiga palju energiat. X-Men Origins: Wolverine on sedapuhku meeldiv erand.

Arendaja Raven Software on varemgi Marveli universumiga kokku puutunud. Käesoleva Wolverine'i sisu jälgib üsna täpselt filmisüžeed, vaid mängu pikemaks venitamiseks kirnuti siia-sinna episoode lisaks. Mängimiseks ei pea filmiga tuttav olema, suhteliselt lihtsakoeline lugu rullub niigi erilise peamurdmiseta. Siduvuse huvides vilksatavad peategelase ajust aeg-ajalt läbi klipid varasematest sündmustest.

Mängitavus

Wolverine on eeskätt puldimäng, seda seetõttu, et koos arvustamisel aluseks oleva PC versiooniga paisati see turule kõigile konsoolidele. Games for Windows logo kandev meelelahutus teeb kõige paremat koostööd Xbox 360 kontrolleriga, kuid võttis eriliste probleemideta omaks ka arvustades kasutatud Logitech Rumblepad 2 puldi, vaid vibratsiooniga ei saanud jutule.

Ainuke ebamugavus seisnes selles, et uute võtete õpetamisel näitas mäng ikkagi klaviatuurivajutusi, nii et alguses tuli usinasti manuaaliga konsulteerida, et näha, milline klahvivajutus õigele puldinupule vastab.

Admantiumiga kaetud skelett ja vahvad küünised lubavad uhke põskhabemega peategelasel oma vastaseid kõige fantaasiarikkamal moel tükeldada, läbi torgata, hakkida ja muul viisil mõrvida. Märulisõpra rõõmustab keskkonna relvana kasutamise võimalus: igasugu elektrikilbid, seintest turritavad orgid ja kõige tavalisem segumasin muutuvad liitlasteks.

Kohe alguses tasub kombod meelde jätta ja neid kasutada, niisama paanilise nupupeksmisega kaugele ei sõida, sama kehtib ka rünnakute blokeerimise kohta. Ehkki mäng kuulab nii arvutihiirt kui klaviatuuri, on kombosooritus puldil kordi lihtsam ja loomulikum. Aegajalt ette juhtuvad kesk- ja superbossid nõuavad kõik omaette taktikat, selle omandanuna saab neist suhteliselt hõlpsasti jagu.

Lisaks puhtale märulile sisaldab Wolverine näpuotsaga rollimänguelemente. Vastavalt sooritusele paranevad tegelase võimed, aga liiga peenelt neid viimistleda ei saa. Leveldamine toimub kui muuseas ja kuskil 20. taseme ringis said tegelase tervise- ja paranemisnäitajad juba nii kõrgeks, et surma saamiseks pidi kõvasti vaeva nägema. Natuke võib Wolverine'i arendada tasanditelt leitavate mutageenide abil.

Lineaarsete tasemete ja ülihõlpsate mõistatuste tõttu jääb taasmängitavuse faktor üsna madalaks. Kui peaksidki eksima, või sisse lülitada metsloomainstinkti, mis paljastab käigutee, korjatava kama ja punktikogumiseks sobilikud objektid. Kord läbitehtud mängu võib taas taguda karmimal raskusastmel, aga peale arvukamate ja vintskemate vastate midagi värsket ei pakuta. Läbimisaeg jääb raskuastmest olenevalt 6-10 tunni kanti.

Pilt ja heli

Wolverine kasutab viimast Unreal'i graafikamootorit ja see annab kaunis kena pildi. Detailideni animeeritud ja varjutatud tegelasi on lausa lust ribadeks lõikuda. Kaamerat juhitakse parema analoogkangi abil ja enamasti õnnestub seda keerata nii, et võitlusväljas säilib hea ülevaade, zoom puudub.

Paaris kohas, kus turskem boss koomiksikangelase nurka surus, jäi kaamerasilm tegelase keha sisse ja siis polnud õieti näha, mis tegelikult toimub; samuti leidus siin-seal nähtamatuid seinu.

Wolverine ei hoia graafikas värve kokku, pea iga rünnakuga paiskub ekraanile paksu kleepuvat vaarikamoosi, seega ei sobi see meelelahutus lapsukestele. Karbilgi seisab hoiatus 18+ eluaastat.

Bakenbardimees ise saab muidugi kah vigastata, vahel nii uhkelt, et lased tal vahelduseks vastaste rünnakute alla seista ja vaatad, kuidas kehast tükke lendab, kuni adamantium-skelett läbi rinnakorvi särab. Kuna tegemist on superkangelasega, regenereerub ta vigastatud ihu silmnähtavalt.

Uusimaid PC graafikakaarte arvestades oleks pildi ilusamakski saanud ajada, aga siin sai ilmselt takistuseks asjaolu, et mäng peab enam-vähem sama sujuvalt lippama ka laial konsoolivalikul. Graafikaseadeid mängu sees seetõttu peenhäälestada ei saa, seda tuleb arvutiomanikul teha graafikakaardi draiverileheküljel. Testiplatvormiks olnud masina ATI Radeon HD 4850 kaart jooksutas mängu sujuvalt ja kaadreid poetamata. Ilmnes mõningane pildirebimine, mille vastu aitas V-Synci sisse lülitamine.

Heli väärib võrdlust pildiga, plahvatused ja kuulitabamused annavad lausa füüsilise tabamustunde. Hugh Jackmani sisse loetud Wolverine jutt kõlab päris loomulikult, niipalju kui peategelane üldse suud pruugib - rohkem ikka küüniseid.

Samad sõnad saab öelda Liev Schreiberi näitlemise üle Sabretoothi rollis. Viriseda võiks ruumiheli üle, positsioonilised helid polnud nii paigas nagu mõnes paremas FPS-mängus ja tagumised kanalid kõlasid mõnevõrra mudaselt ja ebatäpselt.

Kokkuvõtteks

Päris kena UE3 mootorile ehitatud vägivaldne meelelahutus, mis lubab jagada ja saada väga dekoratiivses vormis vigastusi. X-meeste fänn saab end ehedalt Wolverine nahas tunda.
Kohati muutub nuputagumine tüütuks ja asi hakkab end kordama, eriti kui oled aru saanud, millist taktikat järjekordne boss alistamiseks vajab. Konsoolilt porditud mängudele iseloomulikult toimub salvestamine vaid kontrollpunktides.

Omas žanris hindeks 7/10.
Testplatvorm: Intel Core 2 Duo @ 2,2GHz, 2GB RAM, ATI Radeon HD 4850 graafikakaart.
Arvustatud mäng on pärit siit.